Ma ei hakka valetama. Mulle ei meeldinud see raamat ja ma jätsin selle pooleli. Võib-olla oli asi ka selles, et teos kuulus kohustusliku kirjanduse hulka ja tol ajal, kui seda lugesin, ei olnud ma veel vastu võtnud otsust, et ei jäta raamatuid pooleli.
Aga suurepäraseid mõtteteri leidus selles teoses rohkesti.
- Rõõmsa inimese küünarnukid ei ole valusad, ehk olgu siis ainult leinajale.
- Aga mul on raske teda kirjeldada – võiksin öelda, et ta oli ilus, aga ka, et ta oli tavaline, ja mõlemad hinnangud oleksid õiged. (Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust?
- Mida hilisem aeg, seda enam häbeneme oma teadmatust.
- Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud.
- Peale selle – unistuste kajakad ei tee kunagi pähe.
- Mis ühele magus, on teisele mürk.
- Teatud määral?Mis te sellega mõtlete? Elu teatud määral? Te peate ometi mõistma, et elu teatud määral ei rahulda kedagi. Igatahes ei rahulda see üht naist. Mitte mind.
- Mis mõtet on mul rääkida inimestega, kes teavad sama palju kui minagi.
- Aga see on hädavajalik, sest ilma sildita ei tea keegi ega oska ka huvi tunda selle vastu, mis pakis seisab.
- On aegu, mil kõik, mida näeme, on meie silmadele valus.
- Pimedus – siis näevad isegi pimedad. Pimedus on kõigile ühtviisi arusaadav. Valges ei taha keegi midagi näha, aga pimeduse saladust tahavad kõik välja uurida.
- Seda juhtub mõnikord, kuigi väga harva, et mingi soov täitub ootamatult ja hoopis teisiti kui oleme plaanitsenud, ja siis viib see meid veel rohkem segadusse kui ebaõnnestumine.
- Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine.
- Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus.
- Ei ole olulist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või meie ise. Lõpp on igal juhul lõpp.
- Ja vaevalt oligi sel tähendust, kas ta oli vana või noor – magades võib inimene olla igas vanaduses, tavaline aeg ei tähenda siin palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar