teisipäev, 23. august 2011

Leelo Tungal "Kristiina, see keskmine"


Üks lapsepõlve lemmikraamatuid, nüüd, uuesti lugedes, oli see ikka täiesti teistsugune, kui kunagi. Sest mina olen teistsugune, väärtustan teisi asju ning tean rohkem.

Ülimalt armas lugu pere keskmisest lapsest tema enda silmade läbi, tema tähelepanu ja armastuse vajadus ning kohanemine väikese õega.
Kirjanik on väga hästi tajunud lapse mõttemaailma, siirast ja ilma mingisuguse pahasoovlikkuseta.


  • Nüüd on seda imikut juba mitu nädalat peetud, aga mingit paranemist pole märgata. Ütlesin emale otse välja, et Imbit ei tasu küll majas pidada, võtame parem kutsika.

  • „Tead, mis: see Lontruse peremees võis olla röövel,“ arvas Klaarika. „Sai koeralt võtme ja röövib praegu rahulikult hõbelusikaid.“
    „Mis ta nendega teeb?“ ehmusin mina.
    „Mis ta teeb… Noh, sööb või… Kust mina tean? Röövlid vist lihtsalt koguvad hõbelusikaid.“

  • Jah, ei tea, missugused inimesed üldse hakkavad hambaarstiks? Vist need, kes vanal ajal oleksid olnud timukad või kurjad võõrasemad või inimsööjad.

  • Ema oli isa kingituse üle rõõmus isegi möödunudaastasel naistepäeval, kui selgus, et väike meelespidamine oli liigagi suur: isa oli talle ostnud läikiva rinnahoidja, mille kohta ema ütles: „See sobiks kõige suuremat kasvu kaamelile küürukaitseks!“ ja naeris nii, et silmad märjad. Õhtul mängisime meie Heleniga, et oleme vaesed kaksikud, kellele osteti kasvamise jagu suured sinised kõrvutikäimise mütsid.

  • Ants asi jah – sa mõtle, kutsikas on emale parim naistepäevakink. Edaspidi hakkamegi talle i g a k s sünnipäevaks ja näärideks ja naistepäevaks kutsikaid kinkima. Mõtle, isa, koer ei närtsi kunagi, ja samuti ei saa ta olla numbrilt liiga suur ega võike nagu mõni pesuese.

  • Kuid ega minul olnudki erilist tahtmist kuulsaks saada: mamma ütleb küll, et kuulsusi kantakse kätel. Aga mis sa hing siis peale hakkad, kui rahvas sind kötel hoopis valesse kohta kannab? Ja mis siis saab, kui sul pole parajasti ühtki bussipiletit taskus, et koju tagasi sõita? Kui muidugi täpselt ette teaks, kuhu see rahvas tavaliselt kuulsused kätel kannab, siis uuriks järele, mis bussiga sealt Õismäele tagasi saab…

  • Elu oleks poole ilusam, kui peapesu poleks leiutatud. Ei tea, kes selle piinamise küll välja mõtles? Ma arvan, et peapesu leiutas teiste kiusamiseks maailma esimene kiilaspea.

  • „Ema, eks ole kahju, et ma pole hiinlane või jaapanlane?“
    „Miks?“
    „Noh, siis oleksid mul ilusad pisikesed pilusilmad, ja seep ei satuks nii kergesti silma!“

  • Ma poleks ilmaski uskunud, et vanaisa ka haige võib olla – kuidas üldse nii vana ja tark inimene t o h i b haigeks jääda?

pühapäev, 21. august 2011

I did not die

Do not stand by my grave and weep
I am not there, I do not sleep
I am a thousand winds that blow
I am the diamond's glint upon the snow
I am the sunlight upon ripened grain
I am the gentle autumn rain.


When you wake in the morning's hush
I am the swift, uprushing rush
Of quiet birds in circle flight
Do not stand by my grave and cry
I am not there. I did not die.

The winds
of earth have gathered me
On ray's of sunlight I will fly
As I say good bye to this human race.
My Savior Jesus has called me home.
It's my soul to Him that I return.

Don't cry for me. Don't waste a tear
Because to Jesus I draw ever near
No more sorrow. No more shame
As I freely call upon His name
I know from whom I have come.

Remember the autumn and the winter too
See the diamond's glint upon the morning dew

Listen to the wind softly moan
Telling you another soldier has gone home.

Yes, in front of this grave where you stand
It no longer holds this earthly man
On wings of eagles, as swift as light
This tired soldier has made his flight.

To stand before His God, and not a hearse
But to stand before the maker of the universe.
All that I am or will ever be
Will stand before Jesus, throughout eternity.

Win or lose, I've made my choice
To stand with Jesus and rejoice
Don't wait too long to take a stand
Before you are filled with earthly sand.

Become a soldier of the cross,
And when your soul gives its last sigh
And your soul on wings will fly
To who awaits on high

You've lived your life
You've lived your days
Now give to Jesus all of your praise.

One last look, and we are gone
Flying straight to our new home.
No more struggle, no more strife
As Jesus gives us eternal life.

Even as my name is etched in this earthly stone
Don't cry for this soldier
He has gone home
Don't kneel and weep. Don't even cry
Because I'm not here
I did not die!

laupäev, 20. august 2011

Mati Unt "Doonori meelespea"


Ähmane ja mõistetamatu vampiiritemaatika, laialivalguvus, mitte just eriti paeluv lugemine, aga pärleid võib siiski kõikjalt leida.


  • Maailma koorem on raske kanda. Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne. Seda on palju. Ma ei nimetanud veeranditki oma kohustustest.

  • Kui aga lamad, ei tõuse, siis sind unustatakse peagi. Ja unustad end isegi, unustad, et oled, unustad, et unustad.

  • Aga näed sa, alati, kui hakkad midagi rääkima, tuleb pähe kõiksugu prahti, ja siis muudkui rääkid ja räägid ja räägid, aga pärast on endal nii paha tuju, et mis sa kurat nii palju rääkisid, aga vaata, vahel on nii, et ei saa kohe pidama.

  • Kui tunned: kuram, teisiti ei saa. Siis ei viitsi ka väga taktitundeline olla.

  • Las mees mõtleb, mis ta tahab, see on ju mehe õigus, ja palju neid õigusi tal siis ikka on!

  • On hea olla valgussõõris, kui oled ilus ja tugev. Aga lamada abitult, äratada hirmuga segatud kaastunnet?

  • Kes on nurga taga? Kõige rohkem on seda teemat uurinud karikaturistid. Nurga taga on nuiaga mees, ämm taignarulliga, pekingi lossikoerake, kurat teab mis, egelikult võib nurga taga olla ükskõik kes või ka mis. Muidugi, kui oleme võõras linnas, võib nurga taga olla lihtsalt võõras maastik, võõras tänav. Nurga taga võib olla trepistik, mis laskub alla jõe äärde. Nurga taga võib olla valge hobune. Kõike seda näeme alles ümber nurga pöördudes, ise nurga taha kadudes. Kui me kaome nurga taha, siis meid ei ole enam selle jaoks, kes jäi siiapoole nurka. Me langeme allapoole sündmuste horisonti, kaome musta auku.

  • Metafoor areneb üha edasi, ajab juuri igale poole ja ei tähenda lõppude lõpuks enam mitte midagi.

Alessandro Baricco "See lugu"


Uusim lemmik.
Raamat jutustab Ultimost. Mehest, kelle ümber oli justkui kuldne sära. Tema lapsepõlvest, autodest, sõja-aastatest, unistusest ning armastusest. Need 300 lehekülge olid minu jaoks erilised. Siirad.

Alguslehekülgedel jooksis mitu lugu paralleelselt, killud said lõpuks kokku. Järgnes Ultimo lapsepõlve kirjeldus ning hiljem temaga seotud inimeste päevikusissekanded. Ülimalt erilisena mõjusid katkendid läbi Ultimo arengupuudega venna silmade/sõnade.

Lõpuks joonistub alles tervikpilt. Raamat mille üle rahulikult mõtiskleda.

  • Suremine ja nimedepanek – midagi muud vist ei tehtagi elupäevade jooksul puhtast südamest.

  • Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.

  • Tema kujutluses oli auto midagi kuulekat, mis allus käsklustele ja kirgastus vaid piloodi oskajakäte vahel. Ja kuna ta oli häbiväärne meesšovinist – nagu toona kõik -- , ei olnud tal kahtlusi: auto on naissoost.

  • Kuhu jõuab omadega inimene, kes tund aega käib ümber kvartali? Mõtle järele. Vastust ei ole.

  • Ta tundis, kuidas pisarad tõusevad silma, ning pööras pilgu ümbruselt ja kõigelt muult, jäädes longuspäi ainiti vaatama lõpmatust iseendas, nagu teevad täiskasvanud, kui nende nõu saab korraga otsa.

  • Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.

  • Kohku või ära, aga ma ei kohku ja hoopis naeran, Kohku või ära sellest lausa me pead riivavast põrgumürinast, aga ma ei kohku ja hoopis naeran, Kohku või ära sellest põrgumürinast ja mustast varjust, mis riivab me pead, aga tegelikult ma ei kohku ja lagistan hoopis naerda, Tegelikult ma hakkan naerma ja vend hakkab samuti naerma, me mõlemad hakkame naerma, Tegelikult me lagistame naerda, sellal, kui must vari riivab me pead ja põrgumürin sasib juukseid, Me naerame elevusest. (Ultimo vend)