August Gailit - Ekke Moor

Lihtsalt parim raamat... Enese otsimine, töö, rändamine, üksindus, armastus, igatsus ja mida kõike veel.... ning see kõik on edasi antud nii lihtsate sõnade ja metafooridega.
Lihtsalt super!

• Nüüd aga käib inimene juhuse ja saatuse poolt ettemääratud rada mööda – jutlustab papina kirikus õndsakssaamist ja pattude lunastamist kolmkümmend, nelikümmend aastat, ühtepuhku järjest ikka üht ning sama, kuni muutub lausa juhmiks ega usu enam ise millessegi. Lüüa eluaeg saapataldadesse peile, juua nädala lõpuks end purju, taguda lapsi kolm korda päevas, uhta naist nagu pesutõlvaga, kuigi oled ehk sündinud geeniuseks ning peaksid kirjutama imelüürilisi värsse kuu kahvatusest ja neitsilikust süütusest. Õpetada lastele koolis tarkust, neid südame sisemuses vihates, aga võib-olla oleks su õige koht olnud kusagil agulis ja õmmelda pükse ja kuubi? Võib-olla oleks praostist saanud mõni hea kapten brigantiinil, mõni sõdur võõrleegionis, mõni andekas joodik sadamakõrtsis?
• Ei, mitte just nõnda. Ta jooksis küll minema, kuid kõik ta olemus on siin, ta hellus, ta soojus, ta kuum süda. Kui naljakalt ta rääkis: nõnda väriseb ehk haab, kui pole pisematki tuult, on vaid päike ja päike, aga tuhat lehekest liigub üksteise võidu ja palavikus sosistades. Ning see värin kõmiseb veel praegu selgesti Ekke kõrvus, ta võiks korrata viimast kui sõna
• Ja mitte seks ei hakanud ma sind armastama, et sinult midagi saada, vaid et sulle anda ja anda, kuni sinust, nurgelisest ja teravast kivikillust, on hõõrutud kõlvuline tarbeese mu kotta ja minu kõrvale.
• Miks õnn juba sündides sisaldab mõrudust ja armastus eeldab köidikuid ja loobumust?
• Miks peab ta ikka eilsele mõtlema? Miks unenäodki on eilsest, mitte aga homsest? Kas ei lahkunud ta Ingelandist vaid seks, et maha raputada minevikku? Kuidas kõik mööduv seirab sind läbi elu ja unenägude nagu su vari päikesepaistel? Mitte keegi ei taha maantee äärde sinust maha jääda, mitte midagi ei haihtu ei millekski õhku. Kannad eilset ja üleeilset enesega kaasas nagu hilpe ja ei saa neist iialgi lahti.
• Uhke võib olla ainult rikas, sest vaese uhkus haiseb ja on talumatu.
• Kuid inimesed ei luba ühtki väljahüpet tavalisest, ühtki püüdu ebaharilikku. Pead sarnanema täpselt veetilgana iga teisega, ja kui seda ei ole, pole sa ühiskonna vääriline. Kõik väljaulatuvad konarlused nühitakse hoolega maha.
• Emade arvates ei teegi me elus muud, kui teenime järjest nahatäisi – muuks pole me üldse kõlblikud.
• Tänaseks on, mida visata pannile või keeta pajas – ja mida siis veel?
  
  
• Ei, tollest pole midagi, et lüüakse hingekella, küllap see kustub varsti poiste ja tüdrukute kilkamisse ning lõõtspilli üürgamisse.
• Taevane isa, kõigi patuste kaitsja, võimas ja ainus, aita! Aita kindlasti veel seekord! Edaspidi tahavad nad elada just nagu süütud talled, kes toidavad end vaid lubatud karjamaal.
• inimene sammub mööda maanteed üha edasi ja mõtleb oma piiratusele. Miks pole ta muutlik samuti nagu loodus, täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestikkudes, ülkehomme aga suikudes soo laiuses? Miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami ja peab rippuma aastakümneid samal kohal, ikka naeratav nägu, rumal ilme, siiralt staatiline? Juhus viskab lõngaotsa pihku ning inimene hakkab usinasti kerima kogu oma elu. Ja kui kera saab lõpuks valmis, on ta ehmunud: milleks see?
• Armastus on püha, nii püha, et iga võõra pilk võib teda juba rüvetada. Ta on nagu toominga õis – väikseimgi puhang rebib helbed lahti. Ta on nagu metsatihnikus varjul seisev järv, mis kiirgab ja sätendab tuhandeis värves. Vii aga tuuled sinna, paiska lehti ja sammalt ta sisse, lase põhjast kiskuda kõntsa, ning järv on äkki sogane ja must, ta peletab meid eemale oma inetusega.
• Midagi ei karda armastus rohkem kui sõnu ja siirast lobisemist.
• Miks on ta nagu noorkuu terav sirp, mis peab alles sõõriks saama?
• Kõikjal on ometi elu, võimas ja salapärane, ainult inimene oma hädaga üksi olles ei märka seda.
• See, kes tahab elada homsest, ei ela tänasele.
• Miks oled oma elu piiranud okastraadiga kitsasse ringi, et lämbud ise ja lämbub su armsam? Armastus pole sahkerdaja omand, mille ta peidab oma laekasse ja laenab kõrgete protsentide eest. Armastus on elu andev, elu jätkav, ta on puhta ja õrnem, kui mõistad seda sina, lõunast saabunud kahtleja. Ta on nagu allikas, mida liigkasuvõtja ei sule lukuga.
• Selline juhm! Kujutlusis otsib mingit ebamäärast allikat ning ei märkagi, et kogu elu on neid täis.
• Kuuled, siis oled sina raisk ehk mu isa? Oi pärgli tuhka ja vanaema saasta – nüüd oled sa omadega läbi! Nüüd on sinu päevakesed ja kõlvatud öökesed loetud, kõik nagu leerilapsed ritta seatud, ja nüüd sina saad! Oh, kuidas sina saad! Kuuled, lase parem jalga, viska koivaga varvast!
• Kas neegrid on tõesti mustad? Kas on tõsi, et kui kana haudub jaanalinnu mune, siis tulevad kalkunid? Kas on tõsi, et ainult kuu peal pole ämmasid?
• Tema memm lebab voodis, nii vana, nii jõuetu, nii valge. Kas ongi see memm, mitte aga sissetuisanud lumehang?
• Mida nood vanad räägivad? Kas on nad rumalad, et ei mõista teineteist ning jutt võib kesta kogu päeva?