Pärnits rabab oma üllatavate lausete ja lugudega. Mitte midagi etteaimatavat tema teostest ei leia ja kahtlemata paistab ta teiste kirjanike hulgast oma sõnakasutuse ja tegelaste eripärade poolest välja. Ning on värskendav, et ta ei lasku kirjeldustesse.
Kurat seisis ukse taga:
"Sõpradele ta meeldis. Aga mina meeldisin Kuradile. Istusime rõdu peal ja vaatasime taevast, rääkisime botaanikast. Talle meeldisid päevalilled. Päevalilled ning mina. Viskasin ta nalja pärast rõdult alla, see masendas teda ja ta nuttis tahmaseid pisaraid. Ta ütles, et sõbrad nii üksteisele ei tee, aga mina sülitasin talle silma ning lõin õllepurgi talle sarve otsa kõlkuma.
"Meil on ebaterve suhe," nohises ta."
Salapärasus:
"Kurtis kord vanaemale, et teadus on jõuetu, kuid see jõuetus on andnud meile reostumise, osooniaugud ja kahe peaga koprad, kes jõekääru sisse olid osanud oma pesa teha ning neile autokummidest katuse ehitanud. Vanaema andis Jürile jalaga munadesse ning küsis, et kas elekter on kasutu ja ohtlik? Kas puhas vesi on jama? Millega Jüri mõtleb, küsis ta. Sealtmaalt igatahes mitte munadega. Jüri kartis oma vanaema. "
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar