Pühapäev, 26. juuni 2011

August Mälk „Hea sadam“


Lugu rannarahva elust. Ilmselgelt on see südamelähedane ja Mälk kirjutab väga armsalt, lihtsalt ja siiralt, mis on kahtlemata suur pluss.

  • Naised – nemad tahavad, et maailm keeraks end ringi sedamoodi, kuidas nemad sõrme püsti hoiavad. Aga ega elu siin maakera-natukesel pole kindakudumine, et teed oma käe järgi.
  • Küllap jutud elavad isegi edasi ja teisel päeval vetakse vana järg üles, sest kuhu sa igavusega ikkagi lähed, kui mitte teise hõlmade alust uurima?
  • Jah, kui enesel kusagil ihus viga, siis peab teist inimest hammustama, siis on kergem.
  • Sest naisega on niimoodi, et esmalt ta traalib su taskud läbi ja imestab, et seal nii vähe on, ning siis käib sul nii kaua ümber, kuni jääd ta kätte nagu kärbes liimipaberile. Tahad minna ja lennata – prrr! Pirinat teed, aga tiibu enam laiali ei saa.
  • Merel näeb, kas oled midagi väärt või ei ole. Ja merel õpid olema, kui veel ei ole!
  • Suu peale pole kukkunud! Tähendab – mõistust on. Kui tarvitab hea peale, kasvab meheks!
  • Vaata – tark peab olema, aga elada peab ka oskama. Raha peab teenima ja peab välja ka andma.
  • Hea tahtmine on jumalas! Aga kurat sasib jalust kinni ja tõmbab enne tagasi maoli, kui oled õieti saanud põlvili.
  • …noore inimese arvates on headus ja õnn ikka seal, kus ta ise veel ei ole olnud.
  • Vaata, inimene jõuab kaugele, kui ta aga läheb edasi.
  • Jah, tühjakäimisega läheb elu käest ära ja siis oled kõndinud ja kõndinud, aga kuhugi pole jõudnud.
  • Lähed sika-saka – ega sa siis edasi saa! Justkui purjekas vastutuulega… Aga tuul pole alati sugugi vastu, kuid keegi justkui pistab sulle päitsed pähe ja sina muudkui lähed. Ise mõtled pärast ka, et mis see nüüd oli? Aga oli, ja teinekord teed jälle. Kui aga ajad otse edasi, nagu sügavalt vees istuv laev, ja kurss on maha pandud, jõuad palju. On niisugune jutt, et lind on kusagile vedanud nokaga kokku suure mäe! Muidugi ainult jutt, aga sel on elu lõhn küljes.
  • Ja ma ei varjagi sinu eest, sest vaata, inimesega on niimoodi, et kui nohised päris üksinda, hakkab kõik see värk sul nagu tuline katel üle ajama, ja siis, vaata, päris tahadki vahel kergitada kaant.
  • … sest tüdrukud lihtsalt naeratavad, asja ees, teist taga, nagu päike paistabki, lihtsalt et paista.
  • „Jah, kui hästi läheb, kes siis kirjutab. Mis tal siis seal hinge kallal on?“
    „Nii palju, et lubab minna vette!“
    „Tohoh! Tüdruk võib-olla ei teagi, et seal ei saa hingata. Ja kui inimene ei saa hingata, on elu läbi!“
  • Võtad, siis oled enda meelest tugev, noor ja ilus ja võid kõike, et kas või kohe silguvankriga vankrisse kihutada… Aga hommikul leiad, et püksid on porised ja nina katki ning oled jäänud kusagile otseli.
  • Sünnitamisel ja merehaigena neab igaüks, et enam ei taha. Aga pärast naerab ja tahab jälle...