Laupäev, 5. märts 2011

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"


Pärnits rabab oma üllatavate lausete ja lugudega. Mitte midagi etteaimatavat tema teostest ei leia ja kahtlemata paistab ta teiste kirjanike hulgast oma sõnakasutuse ja tegelaste eripärade poolest välja. Ning on värskendav, et ta ei lasku kirjeldustesse.

Kurat seisis ukse taga:

"Sõpradele ta meeldis. Aga mina meeldisin Kuradile. Istusime rõdu peal ja vaatasime taevast, rääkisime botaanikast. Talle meeldisid päevalilled. Päevalilled ning mina. Viskasin ta nalja pärast rõdult alla, see masendas teda ja ta nuttis tahmaseid pisaraid. Ta ütles, et sõbrad nii üksteisele ei tee, aga mina sülitasin talle silma ning lõin õllepurgi talle sarve otsa kõlkuma.
"Meil on ebaterve suhe," nohises ta."

Salapärasus:

"Kurtis kord vanaemale, et teadus on jõuetu, kuid see jõuetus on andnud meile reostumise, osooniaugud ja kahe peaga koprad, kes jõekääru sisse olid osanud oma pesa teha ning neile autokummidest katuse ehitanud. Vanaema andis Jürile jalaga munadesse ning küsis, et kas elekter on kasutu ja ohtlik? Kas puhas vesi on jama? Millega Jüri mõtleb, küsis ta. Sealtmaalt igatahes mitte munadega. Jüri kartis oma vanaema. "

Viktor E. Frankl „… ja siiski tahta elada“


Viktor E. Frankl

„… ja siiski tahta elada“

Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit

· Raamat psühholoogist, kes saadeti koonduslaagrisse. Mees kirjeldab vangide elu, eluolu, surma, kannatusi ja eelkõige tundeid ja psühholoogiat. Analüüsib tagantjärele erinevate inimeste vaimset taluvust laagri oludele.

Surm Teheranis (ei ole otseses seoses koonduslaagriga, toodud näiteks.)

Jalutas kord rikas ja mõjukas pärslane teenri saatel oma maja aias. Äkki hakkab tema teener hädaldama: ta olevat just näinud surma ja see ähvardanud teda. Härdalt palub teener isandalt kõige kiiremat ratsut, et ta võiks teele asuda ja põgeneda Teherani, kuhu ta tahab jõuda veel sama päeva õhtuks. Isand annab talle hobuse, teener kappab minema.

Tagasiteel majja kohtab isand surma. Ta küsib surmalt: „Miks sa minu teenrit niimoodi ehmatasid, miks sa teda ähvardasid?“ Surm vastab: „Ma ei ähvardanud teda sugugi! Ma ei tahtnud teda ka ehmatada. Olin vaid üllatunud teda siin nähes, sest ma pidin kohtuma temaga täna õhtul Teheranis!“


  • · Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve.




See raamat on tõeline silmadeavaja. Ja ta on täidetud kirjeldustega, mis panevad õudusevärinad mööda selgroogu alla jooksma. Õpetab, et ei tasu alahinnata õnne ja elu.

Jenny Erpenbeck „Vana laps“


Lugu „Vana laps“ räägib hüljatud tüdrukust, kes satub lastekodusse ja kelle eesmärk on olla seal võimalikult nähtamatu. See on huvitav lähenemine inimese mõttemaailmale, sest see tüdruk ei näe ennast isiksusena vaid tükikesena teisi ümbritsevas taustas. Ta on kogu ümbritsevaga üks. Ta tunneb enda suunas vastikustunnet. Tema nimeks raamatus on ka ainult „tüdruk,“ mis justkui rõhutab tema tähtsusetust. Huvitavad on veel tema mälestused minevikust enne lastekodu: tühi ämber, külmustunne ja tarkusesõnad kelleltki, keda ta ei mäleta.

See raamat paneb enda ümber märkama inimesi, kelle olemasolu ei ole kunagi tähtsaks peetud.

  • · Seda peab tähistama, kui seda ei saa unustada.
  • · Selle, mille sa kätega üles ehitad, lõhud sa persega jälle maha.

Tšehhovi novellid

Ametniku surm

Tegelased: Ivan Dmitritš Tserjakov, tsiviilkindral Brizžalov, Ivani naine

Ivan Dmitritš Tserjakov on teatris ja piserdab aevastades üle tema ees istuva tsiviilkindrali Brizžalovi. Pärast seda tunneb ta häbi ja vabanda. Kindral aga ei suhtu vabandusse piisavalt positiivselt ja Ivan peab vajalikuks senikaua vabandada, kuni kindral talle andestab. Kindral on ärritatud, et teda sellise väikese asja pärast tülitatakse, käratab ametnikule. Ametnik tuikus koju, olles hirmunud ja ehmatanud, ning suri.

  • · Aevastamine pole kellelegi ja kuskil keelatud. Aevastavad nii matsid kui politseimeistrid ja vahel isegi salanõunikud.

Paks ja peenike

Tegelased: paks-Miša, peenike-Porfiri

Raudtee vaksalis kohtuvad kaks vana sõpra. On pisarateni liigutatud ja lõpmata õnnelik, et üksteist kohtasid. Kui üks saab teada, et teine on salanõunik ja kõrgel astmel, muutub esimene kohe lömitavaks ja aupaklikuks ja kummardab aukraadi, unustades inimese, kes seal taga peitub.

·

Kameeleon

Tegelased: politsei-ülevaataja Otšumelov, kullassepp Harjukin, linnavaht Jelodõrin, rahvahulk, kindrali kokk Prohhor.

Koer hammustab kullasseppa. Mees nõuab politsei-ülevaatajalt, et koer magama pandaks, Ülevaataja on sellega päri, kuid kuuldes, et too koer võib olla kindrali oma, muutub ta kohe lömitavaks ja arvab, et koer ei ole siiski midagi nii hullu teinud. Seisuses peitub võim.

Inimene Vutlaris

Tegelased: Jutustajad Ivan Ivanõtš ja gümnaasiumiõpetaja Burkin; Belikov; Mihhail Savvitš Kovalenko ja tolle õde Varenka.

Hilistunud kütid seadsid end küüni öömajale ja juhtusid rääkima ühest kunagisest kreeka keele õpetajast Belikovist. Too oli tõeline inimene vutlaris, ta väljus alati kodust sissemässitult olenemata ilmast. Samuti püüdis Belikov oma mõtteid vutlarisse peita. Ta pidas kindlalt kinni igasugustest keeldudest ja sundis ka teisi neist kinni pidama. Lubatud asjadesse suhtus ta ebausklikult ja kartis alati, et juhtub midagi alba. Kogu küla oli tema hirmu all ega julgenud midagi teha, Kartes halvakspanu.

Linna saabus uus maateaduse õpetaja Kovalenko oma õega. Varenka ja Belikov leidsid kuidagi ühise keele ja kuna Varenka oli ainus naine, kes üldse võis Belikovi kannatada, soovitati neil abielluda. Mõlemad olid sellega pärid, kuid Belikov ettepanekut siiski ei teinud, sest arvas, et seda tuleb ikka põhjalikult kaaluda ja viivitas kuidas jaksas. Belikov arvas, et Kovalenkod on mõnes punktis üle astunud keeldudest ja sattus Mihhailiga sõnavahetusse ja too lükkas Belikovi trepist alla. Seda nägi ka Varenka ja tema huulilt pääses mõtlematu naer. Belikov solvus, läks koju, jäi haigeks ja suri. Kogu linn hingas kergendatult ja tundis meeletut vabadust. See tunne aga kadus kiiresti ja elu naases tavapärasesse rutiini. „Ja tõepoolest, Belikov maeti, aga kui palju samasuguseid inimesi vutlaris jäi alles, kui palju saab neid veelgi olema! ” ja kas me ise pole omal moel samasugused inimesed vutlaris!?

  • · Ja eks ole, enamikule meie preilidele on ükskõik, kellele minna, kui ainult saaks minna.
  • · Ma panin tähele, et väikevenelannad ainult nutavad või naeravad, vahepealset meeleolu neil ei ole.
  • · Ah, vabadus, vabadus! Isegi vihje, isegi nõrk lootus temale annab hingele tiivad, eks ole tõsi!

Palat nr. 6

Tegelased: Ivan Dmitritš Gromov, Moisseika; vahimees Nikita; doktor Andrei Jefimõtš Ragin; Mihhail Averjanõtš, Hobotov

Haigemaja hoovis seisab väike maja, kuhu on paigutatud vaimuhaiged. Kogu haigla majandus on räpane ja kõle, ebainimlik ja kannatamatu. Haiglatöötaja elavad haigetega samades ruumides, parasiidid jooksevad vabalt ringi ja nakkushaigused levivad nagu tuli. Doktor Jefimõts Ragin asus ühel päeval tööle lootusega seda kõike muuta. Avastades, et süsteemi vastu ei saa, kaotab ta igasuguse huvi ja tahte tööl käia. Sõpru tal napib, sest ta peab lugu vaid mõtlevatest vaimuinimestest, mitte praktilistest härradest. Ühel päeval hullumajja astudes avastab ta ühes patsiendis kõrge vaimu. Mõtleva inimese, kellega on tõepoolest huvitav ja arendav rääkida. Vaimuhaigega suhtlemine asetab arsti enese vaimse tervise aga suure kahtluse alla ja ülelinnaliste kuulujuttude ja arvamuste tõttu peab ta pensionile jääma. Abiraha ta aga ei saa, ja seega on ta sunnitud ülalpeetavaks jääma ja ta paigutakse samuti hullumajja, kus ta ka sureb.

Ivan Dmitritš Gromov oli jõuka ametniku poeg. Tema vend suri tiisikusse ja tema isa anti võltsimiste ja pillamise pärast kohtun alla, kus too peagi suri. Kogu nende vara müüdi oksjuonil ja Ivan koos emaga jäid täiesti paljaks. Ivan rabas päevad ja ööd tööd teha, et end ja oma ema üleval pidada, jättis selle pärast kooli pooleli. Varsti suri ka tema ema. Ivan kaotas elulusti, oli umbusklik ja kergesti ärrituv kuid haritud ja armastas väga lugeda. Hoolimata tema raskest ja tahumata iseloomust armastati ja austati teda linnas. Ühel päeval nägi ta tänaval kahte arestanti, kes olid ahelais ja nende ümber oli 4 püssidega valvurit, kes vange vangimajja talutasid. Ivanile paistis äkki, et tema võiks samahästi olla nende vangide asemel. Ta ei olnud küll midagi seadusevastast teinud, aga võttis endale mõtte pähe, et teda tingimata tahetakse trellide vahele pista. Mees muutus paranoiliseks ja hakkas kõiki kahtlustama spionaasis ja teistes kurjades plaanides tema vastu. Lõpuks saadeti ta vaimuhaiglasse.

·

  • · Kujuneb korratu, segane popurrii vanadest, veel lõpuni laulmata lauludest.
  • · Imelik, et muul ajal polnud ta mõte kunagi nii nõtke ja leidlik nagu nüüd, millal ta iga päev leiutas tuhandeid mitmesuguseid põhjusi, et tõsiselt hirmu tunda oma vabaduse ja au pärast.
  • · Ivan Dmitritšile tundus, et kogu maailma vägivald on kujunud ta selja taha ning kihutab teda taga.
  • · Kui füüsiline ja moraalne roojus ühest kohast minema ajada, siis läheb see teise kohta; peab ootama, kuni ta iseenesest tuuldub.
  • · Eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ning sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik muutub mustmullaks.
  • · Voltaire: „Kui jumalat ei oleks, siis mõtleksid inimesed ta välja.” Mina aga usun kindlasti, et kui surematust pole siis varem või hiljem leiutab selle suur inimmõistus.
  • · Inimese mugavus ja rahulolu pole väljaspool teda, vaid temas eneses. (harilik inimene ootab head või halba väljastpoolt, see on, kalessist või kabinetist, aga mõtlev olend – iseeneselt).
  • · Marcus aurelius: „Valu on valu elav kujutlus: pinguta tahet, et muuta seda kujutlust, heida ta eemale, lakka kaebamast ja valu kaob.”
  • · Tõelist õnne pole võimalik ilma üksindustundeta. Langenud ingel loobus jumalast tõenäoliselt sellepärast, et igatses üksindust, mida ei tunne inglid.
  • · Talumatult igav. Nii on ka need inimesed, kes räägivad alati tarku ja häid sõnu, kuid sa tunned, et nad on tömbid inimesed.
  • · Ja miks ei peaks imikud filosofeerima, kui nad pole rahul?

Magada tahaks:

Tegelased:

13-aastane tüdruk hoiab last. Tüdruk kiigutab last magama, aga see on kui vaimust vaevatud ja ei suiku kuidagi. Karjub ja kisendab päev läbi. Tüdruku ainsaks sooviks on seevastu kas või hetkki und. Lauldes lapsele unelaulu jääb ta magama. Ta näeb unes inimesi, kes kukuvad, ja lausa hüppavad poriloiku, ning uinuvad silmapilkselt raskesse unne. Samuti näeb ta ...

Lõpuks taipab tüdruk, et ainult üks asi segab teda magamast. Laps! Tüdruk kägistab lapse ja suikub seejärel sügavasse unne.


Daam koerakesega.

Tegelased: Daam-Anna Sergejevna, Dmitri Dmitritš Gurov

Linna saabub keegi umbes 40-aastane daam. Ta on ilusti riietatud ja käib regulaarselt oma väikese koeraga jalutamas. Linn on teda tähele pannud ja tunneb tema vastu huvi, kuid keegi ei tea temast vähematki. Anna on abielus ja elab mujal. Jaltasse tuli ta selleks, et oma mehest veidikeseks rahu saada.

Gurov on tuntud naistekütt, kuid tal on ka seaduslik abikaasa ja 3 last. Kuid tema abikaasa on kõike muud kui mehele meeltmööda. Gurovit hakkab salapärane daam huvitama ja ta sobitab tutvust. Daami ja mehe vahel tekib suhe. Anna peab mehest väga lugu, kuid arvab, et too peab teda kergemeelseks ja labaseks naiseks.

Lõpuks saab Anna oma abikaasalt kirja, et ta tagasi pöörduks. Paarike läheb lahku lubades enam mitte kohtuda. Gurov ei pea vastu ja sõidab naisele kuu aja pärast järele. Naise silmad täituvad pisaratega, sest ta lootis, et saab mehest peatselt üle, kuid tema plaan rikuti. Lugu lõppeb lahtiselt, jättes tegelased nuputama, mis edasi saab.

  • · Mere monotoonne, tume mühin, mis kostis altpoolt, kõneles rahust, igavesest unest, mis meid ootab.
  • · Kui kaunis õieti on, kui järele mõelda, kõik siin maailmas, kõik peale selle, mida me ise mõtleme ja teeme, kui unustame elu kõrgemad eesmärgid ja oma inimliku väärikuse.
  • · Tarbetud toimingud ja kõnelused ikka ühest ja sellestsamast võtavad ära kõige parema osa ajast, parimad jõud, ja lõpuks jääb järele mingi nudi, tiivutu elu, mingi mõttetus, ja ära minna, põgeneda pole võimalik, otsekui istuksid hullumajas või vangiroodus.
  • · Tundus, et veel natuke – ja lahendus on leitud, ja siis algab uus, kaunis elu. Ja mõlemad tundsid selgesti, et lõpp on veel kaugel-kaugel ja et kõige keerulisem ning raskem alles algab.

Oscar Wilde "De Profundis"


Oscar Wilde kirjutas „De Profundise” veidi enne Readingu vanglast vabanemist. See on pikk kiri Alfred Douglasele ehk Bosie’le. Wilde kirjeldab „De Profundises” üksikasjalikult oma valu ja pettumust Bosie suhtes. Kuidas sõber teda ära kasutas ja kuidas Oscar sõbra tüli pärast isaga vanglasse sattus, pere ja sõbrad kaotas, võlgadesse sattus ja maailma silmis kunsti suurkujust kurjategijaks muutus. Wilde oli hingeliselt katki ja laostunud.
Mõeldes tulevastele põlvedele, palus ta Robert Rossil enne kirja Bosie’le saatmist selle kopeerida, olles kindel, et too selle kirja hävitab.

Võiks öelda, et Wilde suri, sest oli murdunud ja õnnetu, ta ei elanud elu lõpul küll just päris vaesuses, aga oli kaotanud oma publiku ja kire.

„De Profundis” näitab Wilde suurepärast kursisolekut Vana-Kreeka loominguga ja ka hilisema maailmakirjanduse ja -kunstiga. Raske on jälgida tema mõtet lugejal, kes neist suurt ei jaga. Pool mõtet läheb justkui kaduma.

O. Wilde suri 1900.aastal. Peagi pärast tema surma hakati tema näidendeid uuesti lavastama, „De Profundis” tõlgiti mitmesse keelde ja tema varasemad teaosed pälvisid suurema tähelepanu. 1909 maeti ta ümber Pére Lachaise kalmistule, kus kivist sfinksile on raiutud read „Readingu vangla ballaadist:”

täis võõraid mälestuspisaraid sai

kaastunde katkine klaas,

sest teda on leinamas heidikud vaid

ning neil lein otsa ei saa.

„De Profundise” ja K.Kaera saate põhjal


  • Kõige suurem patt on pealiskaudsus. Kõik on õige, millest on aru saadud.

  • Iseloomu aluseks on tahtejõud.

  • Elus ei ole tegelikult ei suuri ega väikeseid asju. Kõik asjad on võrdse väärtuse ja suurusega.

  • Kannatamine on vahend, mille abil me olemas oleme, sest see on ainus vahend, mis teeb meid meie olemasolust teadlikuks, ning mälestused möödunud kannatustest on meile vajalikud meie jätkuva identsuse tagatisena, selle tõendina.

  • Armastust toidab kujutlusvõime, mille abil meie tarkus ületab meie teadmised, me saame paremaks oma tunnetest, üllamaks, kui me oleme, kujutlusvõime abil suudame näha elu tervikuna, ainult selle abil võime mõista teisi nende tegelikes ja ka ideaalsetes seostes. Armastust võib toita ainult see, mis on ilus ja ilusasti väljendatud. Aga vihkamist võib toita, mis tahes.

  • Inimese elu saatuslikud vead ei ole tingitus sellest, et ta on mõtlematu; mõtlematu hetk võib olla inimese kõige kaunim hetk. Need vead on tingitud sellest, et inimene on loogiline.

  • Inimesele peab kõik jõudma tema loomuse kaudu. Pole mingit mõtet öelda inimesele midagi, mida ta ei tunne ega suuda mõista.

  • Aga armastus ei kaubitse laadaplatsil ega kasuta harjuski kaalusid . Armastuse rõõm nagu ka intellekti rõõm seisneb selles, et tunned, et oled. Armastamise eesmärk on armastamine, ei vähem ega rohkem.

  • Kordasin endale iga päev: ”Ma pean täna armastust oma südames hoidma, sest kuidas muidu ma selle päeva üle elan.”

  • Kujutlusvõime oli samasugune vang, nagu olin mina. Edevus oli akende ette trellid seadnud ja vangivalvuri nimi oli vihkamine.

  • Seal, kus valitseb kurbus, on maapind püha.

  • Säärases meeleolus ja seda laadi armastuse sunnil laskusid pühakud põlvili, et vaestel jalgu pesta, või kummardasid pidalitõbist põsele suudlema.

  • Iseenda pärast pean ma sulle andeks andma. Ei saa hoida kogu aeg oma rinnas rästikut, kes sind salvab, ega külvata igal ööl oma hinge aeda okkaid.

  • Ma hävitasin ennast ise, ning et mitte kedagi, ei suurt ega väikest, ei saa hävitada keegi teine peale tema enda.

  • Oma kogemuste ärapõlgamine tähendab oma arengu peatamist. Oma kogemuste eitamine tähendab oma elu valelikuks muutmist. See aga pole midagi vähemat kui hinge eitamine.

  • Rõõmu ja naeru taga võib olla labane, karm ja kalk meelelaad. Aga kurbuse taga on alati kurbus. Erinevalt lõbust, valu maski ei kanna.

  • Kõige hirmsam sealjuures ei ole see, et vangla murrab inimese südame – südamed ongi murdmiseks loodud -- , vaid, et ta muudab inimese südame kiviks.

  • Igavene armastus tuleb anda sellele, kes seda igavesti ei vääri.

  • Ta tundis, et elu on muutlik, voolav, aktiivne, ning et lasta seda ükskõik mis vormis stereotüübiks muutuda, tähendab surma.

  • Inimesed, kelle sooviks on eneseteostus, ei tea kunagi, kuhu nad lähevad. Nad ei saa seda teada.

  • Aga äratundmine, et inimhinge pole võimalik tunda, on tarkuse ülim saavutus.

  • Lõplik saladus on inimene ise. Kui inimene on päikese kaaludega ära kaalunud ja kuu faasid ära mõõtnud ja tähthaaval seitsme taeva kaardi koostanud, jääb järele veel tema ise. Kes oskab arvutada omaenda hinge orbiiti?

  • Kes ei võiks olla õnnelik, kui tal on vabadus, raamatud, lilled ja kuu?

  • Kunstis ei ole headel kavatsustel vähimatki väärtust. Kogu halb kunst on heade kavatsuste tulemus.

  • Mis sinus siis õieti üldse oli, mida ma mõjutada oleksin saanud? Sinu aju? See oli arendamata. Sinu kujutlusvõime? See oli surnud. Süda? See ei olnud veel sündinud.

  • Hinge ülevus ei ole nakkav. Kõrged mõtted ja kõrged tunded on juba olemasoluga isoleeritud.

Oscar Wilde „Dorian Gray portree“


„Igasugune kunst on täiesti kasutu“

Noorus on õnn, kuid kas seda on ka igavene noorus? Mida oleksid sina valmis tegema, et olla igavesti noor?

  • „Kõige harilikumgi asi muutub vaimustavaks, kui vaid seda varjata.“

  • „Naer pole sõprusele sugugi halb algus, kuid lõpetamiseks on see tingimata parim moodus.“

  • „Et noorust tagasi saada, on vaja vaid noorusrumalusi korrata /…/ Tänapäeval sureb suurem hulk inimesi mingisse kaine mõistuse vähki ja alles liiga hilja avastavad nad, et ainsad asjad, mida inimene kunagi ei kahetse, on tema eksimused.“

  • „Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.“

  • „Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt.“
  • „On ainult kahte sorti naisi – lihtsad ja ülevärvitud. Esimesed on väga kasulikud. Teised on väga veetlevad.“

  • „Dorian on küllalt tark, et aeg-ajalt rumalusi teha.“

  • „Rikutud on ainult see elu, mille kasv on tõkestatud.“

  • „Kui me oleme õnnelikud, siis oleme alati head, aga kui me oleme head, siis pole me mitte alati õnnelikud.“

  • „Hea olla tähendab olla kooskõlas iseendaga.“

  • „Alati on midagi naeruväärset nende inimeste tunnetes, keda me enam ei armasta. “

  • „Enesesüüdistus on ikka mingil määral uhkeldamine. End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust meid hukka mõista.“

  • „Kumb on koledam – kas pattude või aastate jälg?“

  • „Kuid inimesel on esivanemad mitte ainult oma suguvõsas, vaid ka kirjanduses.“

  • „Aga noorus naerab ka põhjuseta. See on üks ta peamisi veetlusi.“

  • „Kella tiksumine kaminal näis jagavat aja üksikuteks ahastuseaatomiteks, kusjuures iga viimane kui üks neist oli talumatu.“

  • „Ainus kohutav asi siis ilmas on tüdimus, Dorian. See on ainus patt, millel pole andeksandi.“

  • „Muidugi, abielu on ju ainult harjumus, pealegi halb harjumus. Aga ometi on kahju loobuda isegi kõige halvematest harjumustest. Võib-olla on neist veel kõige rohkem kahju. Nad moodustavad nii tähtsa osa inimese isiksusest.“

  • „Iga kuritegu on labane, just nagu iga labasus on kuritegu.“

Maksim Gorki „Ema“


Lugu venemaa tööstusrahva revolutsiooni algusest. Rasketes oludes elavatest töölistest, kes hakkasid tõde taga ajama ja jagama, töölistest, kes hakkasid harima rahvast, et nende verd imevatele kõrgema klassi inimestele vastu hakata ja lõpetada nende priiskamine ja töölisrahva tööga tapmine.
Loo keskmes on mässavate tööliste juhi ema, kes leiab tänu poja kirele endale uue elu mõtte. kogu elu on naine elanud pidevas abikaasa vägivalla hirmus: lasknud ennast peksta, aga mitte kunagi vastu hakanud. Kannatades mehe vägivalda ja viinalembust, elanud aastakümneid ning selles vaimus kasvatanud üles poja. Poja, kes on juba algusest peale temast ja nende armetust elust lahku kasvanud, kellel on õilsad aated, ning kes need aated ka emas esile kutsub. Koos oma emaga olid nad tõelised töörahva kangelased.
+ Imestama paneb kohtusüsteemi kirjeldamine. Kohus, millele juba nädal enne on pealinnast kohtuotsus ette saadetud. Õiglane kohus on seega muutunud labaseks ja piinavaks teatriks. See väljendab Venemaa küünilisust ja rahvaga mängimist. Ükskõik kui palju vene rahvas sellega võidelnud on, pole see mäng kuhugi kadunud ka tänapäeval.

  • Ainult need on tõelised inimesed, kes purustavad ahelad inimese mõistuselt.
  • Jah, natukene õnne on igaühele hea! Kuid ei ole inimesi, kes natukest õnne tahaksid. Aga kui teda on palju, on ta odav…
  • Ühes otsas antakse pähe, teises otsas pestakse jalgu, aga mis keskel on?
    Keskel olevad inimesed lakuvad käsi neil kes pähe annavad, ja imevad nende verd, kellele pähe antakse – see on keskkoht!

Mihhail Bulgakov "Meister ja Margarita"


See on raamat, mida iga inimene näeb täiesti erinevalt. Jah, me võime arutada põhisündmusi, põhimotiive, aga see mida selle raamatu lugemine isiksusele juurde annab on kohutavalt erinev. Selle raamatu mõistmiseks tuleks teda korduvalt lugeda. Kas või lõpmatuseni, sest ma olen kindel, et iga korraga leiab sealt midagi uut. Sisaldab paljude inimeste paralleelseid lugusid.
Puupüsti täis sümboleid. Kui juba seletada lahti kõik need, mis kirjanik meelega selle mustrisse tikkinud, tuleks seletus kordi mahukam, kui raamat ise.
Ning lisades veel sümbolid, mis sinna juhuslikult sattunud ning omavad tähtsust vaid konkreetsele lugejale...?
Soovitan kõigile, kuid hoiatan, on võimalik, et pärast selle lugemist oled segaduses ning kui lugeda see raamat läbi kahe päevaga, nagu mina seda tegin, ei tule sellest midagi head. Psüühika proovikivi.




  • „Kas sa ei arva, et juuksekarva läbi lõigata võib ju vist ikka ainult see, kes ta üles riputas.“

  • Iialgi ei tule kuulsus selle juurde, kes treib viletsaid värsse. Ja miks nad viletsad on? /…/ „Ma ei usu ju mitte kui midagi sellest, mis ma kirjutan!...“

  • Veranda ümber luusivatel kassidel oli hommikune väljanägemine. Päev vajus poeedile peale nagu paratamatus.

  • Noh, mida me ei tea, selle eest me pead anda ei saa.

  • „Andke andeks…“ kähistas Stjopa ja tundis, et pohmelus õnnistab teda uue hädaga: talle näis, et põrand libiseb voodi alt minema ja kohe lendab ta, pea ees, otse pärapõrgusse.

  • Nüüd tormasid Stjopa mõtted juba tulistvalu kaht rööpapaari pidi, kuid nagu seda katastroofi aegu ikka ette tuleb, ainult ühes suunas ja ülepea kurat teab kuhu.
  • Rimski püüdis manada näole naeratust, mistõttu nägu läks hapuks ja tigedaks.

  • Niisiis, ta ütles, ta oli tollel päeval välja läinud, kollased lilled käes, et ma ta lõpuks üles leiaksin, ja kui seda poleks juhtunud, oleks ta end mürgitanud, sest tema elu oli tühi.

  • Ma astusin ellu ja mu romaan oli mul käes – ja siis lõppes mu elu.

  • Ja kõige huvitavam selles vales on tõsiasi, et see on täielik vale – esimesest sõnast kuni viimaseni.

  • …ja üldse ei juhtu iialgi, et kõik oleks jälle nii nagu enne.

  • Ka tühiseid asju ei tohi unustada

  • Alles nüüd hakkas vihma valama ja nad lendasid veemöllus nagu kolm tohutut õhumulli.

  • Aga nii see on, et see, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab.

  • Milleks rutata järele sellele, mis on juba lõppenud?

Nikolai Gogol „Surnud Hinged”

· Raamat tervikuna oli minu jaoks piinarikas lugemine, nagu kohustuslik kirjandus tihti seda on. Häirisid raamatus esinevad kirjeldused stiilis: "tõusin püsti, astusin kaks sammu, köhatasin, astusin kolm sammu ja jäin siis seisma." Kuid raamatu mõte oli hea. Venemaa väärastunud kodanlikkus jms...


  • ...Tähtedest tuleb alati välja mingi sõna, mis mõnikord pagan teab mida tähendabki.

  • Vahel on maailma asjad kummaliselt seatud: rõõmustav muutub ainsa hetkega kurvastavaks, kui sa vaid kauaks selle ette seisma jääd, ja siis võib jumal teab mis kõik pähe tulla.

  • Aga mispärast siis keset rõõmsaid ja muretuid hetki, mil sa mitte midagi ei mõtle, sähvatab äkki iseenesest teistsugune, kummaline juga: veel ei ole naer jõudnud näolt täielikult kaduda, aga juba oled sa saanud teiseks nendesamade inimeste keskel ja juba helgib teine valgus su näol?...

  • ...kuid inimesed on kergeusklikud ja lühinägelikud ning teises kuues mees näib neile teise inimesena.

  • Kõigist kurbustest, millest on põimitud meie elu, tormab kõikjal lõbusalt läbi sätendav rõõm...

  • On inimesi, kes ei eksisteeri maailmas mitte iseseisvate esemetena, vaid kõrvaliste täpikeste ja laigukestena mingil esemel.

  • ..on isegi kaheldav, kas seda sorti isandad s.o. mitte just tüsedad, aga mitte ka just kõhnad, on üldse võimelised armastama...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Martin Justus on keskealine ajalooõpetaja, kes üritab kooliellu tuua muutusi ja näeb asju teisest nurgast. Suvevaheajal sõidavad Martini naine, kellega ta on terve elu üksteisest mööda elanud ja tütar Narva-Jõesuhu suvitama. Martin jääb Tallinnasse kirjutama raamatut oma mõttelisest eeskujust Sokratesest. Peagi kohtab ta tänaval läheduses elavat noort juudi tütarlast Isebeli, kelle ema hoiab teda koguaeg enda lähedal ega lase teda kaugemale oma unistusi taga ajama. Isebel on väga andekas klaverimängija ja annab lastele klaveritunde. Martin ja Isebeli vahel tekib suhe. Suhe on nende jaoks reaalsusepiiridest väljaspool, ja nad lepivad kokku, et see lõpeb 30 päeva pärast. Sümboolne arv, inspireeritud Sokratese eluloost. Justust tabab ühel päeval hirmuhoog, et nende suhe paljastatakse ja ta üritab suhet lõpetada, või vähemalt aeglustada. Isbel lahkub solvunu ja vihasena. Järgmisel päeval kuuleb Martin, et tüdruk lasi end oma kadunud isa relvaga maha. Isa oli Isebeli eeskuju. Järgneb Martini naasemine reaalsusesse, enese leidmine ja elule andestamine.

· Võib-olla tuleb saada nii vanaks kui Sokrates, saavutada harmoonia elu, tegude ja mõtete vahel niisugusel määral, et see annab isiksuse nagu Sokrates. Aga kas sa ei muutu seejuures kuivaks, steriilseks, üliinimeseks?

· Ma ei usu mingisse sissesündinud õelusse, sellega ei saa imponeerida.

· On sadu pisiasju, mis inimesed teatud olukordadeni viivad...

· Luukidel olid südamekujulised avad, kust veidi valgust sisenes. Neile meeldisid need väikesed südamekjulised valgusvihud, mis luukide avadest voolasid saali ja magamistuppa -- "magusad, väikekodanluse mugavuse kombekad valguskiired," nagu Isebel neid oli nimetanud.

· "Miks oled sa niisugune? Ütled midagi ilusat, siis tõmbad sellele jälle kriipsu peale."
"Ma ei tõmba kriipsu peale, vaid alla."

· "Armastus - seda tunnet oled sa endale ainult selleks sugereerinud, et meie vahekorrale mingit eetilist väärtust juurde pookida."

· Jah, Martin Justus muutus äkki rahulikuks, tekkis mingi rahu, mida ta pelgas -- oli see rahu või tühjus?

· Ta ei tahtnud mõelda, vaid ainult hoida oma tütart selles enese ja endas tema leidmise tundes, mida võib kogeda ainult hingelise kaose läbi teinud inimene.

· omnis determinatio est negatio - lõplik määrang on eitamine

· Ometi, ainult vaimses kasvamises on võimalik inimese muutmine...

Jeanette Winterson "Oranges Are Not the Only Fruit"


Based on the writers childhood events. Great book!

  • "A girls motto is BE PREPARED"

  • I was glad I didn’t have testicles. They sounded like intestines only on the outside, and the men in the Bible were always having them cut off and not being able to go to church. Horrid.

  • I was very depressed. What was all the fuss about? Better to hear about Hell now than burn in it later.

  • Just because you can’t tell what it is, doesn’t mean it’s not what it is.

  • No emotion is the final one.

  • There are women in the world.
    There are men in the world.
    And there are beasts.

  • Time is a great deadener. People forget, get bored, grow old, go away.

  • People have never had a problem disposing of the past when it gets too difficult. Flesh will burn, photos will burn, and memory, what is that? The imperfect ramblings of fools who will not see the need to forget. And if we can’t dispose of it we can alter it. The dead don’t shout.

  • here is some advise. If you want to keep your own teeth, make your own sandwiches…

  • What is it about intimacy that makes it so very disturbing?

  • Can love really belong to the demon?

  • Everyone has a demon like cats have fleas.

  • It is not possible to change anything until you understand the substance you wish to change. Of course people mutilate and modify, but these are fallen powers, and to change something you do not understand is the true nature of evil.

  • … in a hall so high that the ceiling and the sky were confused.

  • They didn’t expect Winnet to talk very much. Winnet wanted to talk. She had left her school and her followers far behind, she wanted to talk about the nature of the world, why it was there at all, and what they were all doing in it. Yet at the same time she knew her old world had much in it that was wrong. If she talked about it, good and bad, they would think her mad, and then she would have no one. She had to pretend she was just like them, and when she made a mistake, they smiled and remembered she was foreign.

  • If the demons lie within they travel with you.

  • Everyone thinks their own situatsion most tragic. I am no exception.

Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus”

Kas on olemas täiuslik kuritegu? Kuritegu, mis ei tekita süümepiinu ja mille tagamaid on võimatu kindlaks teha? Ja kui on, siis on tema õnnetuseks see, et kui see tõepoolest täiuslik on, ei saa selle geniaalsusest keegi kunagi aimu...
  • Peaasi – tühised asjakesed, tühised asjakesed! Tühised asjakesed ongi need, mis alati ja kõik hävitavad...

  • Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna võiks. On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna!

  • Kõigega harjub inimjätis!

  • Ja milleks tükkisin mina siin aitama? Olen siis mina mõni avitaja? On mul õigus aidata?

  • Peas vasardas ühtejärge imelik mõte, nagu nokiks kanapoeg munakooresse auku, ja see mõte huvitas teda väga.

  • · Juba ainult seegi tundus talle kummalisena ja imelikuna, et ta oli seisma jäänud just samale paigale, kus vareminigi, nagu oleks ta tõepoolest arvamusel, et tema võib praegu ka sellestsamast, millest vareminigi, mõelda ning huvi tunda nendesamade teemade ja piltide vastu, mis huvitasid teda... alles nii hiljuti.

  • Nii see on: aus ja tundeline inimene puistab oma südant, asjalik inimene aga sööb ja kuulab ja pärast pistab nahka.

  • Vale on ainuke eesõigus, mis kuulub inimesele kõigi organismide seas. Valetad – tõeni jõuad! Sellepärast olengi inimene, et valetan. Pole veel ühegi tõeni muidu jõutud, ilma et poleks korda neliteist, võibolla ka sada neliteist valetatud, ja see on omasugune auväärsus, noh, aga meie ei oska omast peast valetadagi! Valeta mulle, kuid valeta omapäraselt, ja ma annan sulle suud. Omapäraselt valetada, see on peaaegu parem kui teiste, võõraste järgi tõtt rääkida; esimesel juhul oled inimene, teisel – ainult lind!

  • · Peab ju ometi lõpuks tõsiselt ja otsekoheselt arutama, mitte aga lapse moodi nutma ja karjuma, et jumal ei luba!

  • · ...süüdistavad faktid on ju kahe otsaga vorstid...

  • · Nõelatud enesearmastuse must uss näris kogu öö tema südant.

  • · Sajast kodujänesest ei saa kunagi hobust, sajast kahtlusest ei tõuse kunagi tõestust.- Inglise vanasõna

  • Ei ole maailmas midagi raskemat kui otsekohesus ja mitte midagi kergemat kui meelitus. Kui otsekohesuses leidub üks sajandikki valetooni, siis tekib silmapilk dissonants ja selle kannul käib skandaal. On aga meelituses kõik kuni viimase toonini vale, isegi siis on ta meelepärane ja teda kuulatakse lõbuga; kuigi jõhkra lõbuga, ometi lõbuga.

  • Teil on õigus, ta ei armasta mind; kuid kunagi ärge vastutage asjade eest, mis on olnud mehe ja naise või mehe ja armukese vahel. Siin leidub ikka nurgake, mis jääb kogu maailmale alati teadmatuks ja mida tunnevad ainult nemad kahekesi.

  • Unenäod on loodusseadused, mis inimestes kisendavad.

Friedebert Tuglas "Felix Ormusson"

Raamat, mis tervikuna ei pakkunud minule midagi. Lugu jäi natuke mõistmatuks, kuid raamat oli täistipitud mõtteterasid, mis on lausa geniaalsed.

  • Sest Sinu geniaalsuses ei ole ma isegi neil hetkil kahelnud, mil olen kahelnud Su olemasolus.

  • Ei ole seda inetust, mida kaugus ei ilustaks.

  • Ma kuulen palju hääli, kuid vaikus kestab sellest hoolimata.

  • Süüa määratud tundidel ja minna varakult magama - see on väikekodanlaste viis.

  • Taas loojub päike, värvid ja rõõmud kaovad kui varjud - ja elu on jälle ühe päeva võrra lühem, ühe päikese võrra vaesem!

  • Kuis ilude ja rõõmude vahel tuleb valida. Õnnede vahel peab valima. Ja juba see tähendab, et me iial ei või õnnelikud olla.

  • Õnnetus on just selles, et õnnevõimalusi nii palju on.

  • Kuis võib siis õnnelik olla, kui kardad õnnega petta saada!?

  • Sest pole midagi luulevaesemat, kui noor tüdruk 10. kuni 15. eluaastani. Ta on luine ja puine, tölpide silmadega ja sööb palju.

  • Nii tarkus kui rumalus on naisele mehe silmis kaunistuseks. Nad lisavad mõlemad ta meeldivust. Kuid meest hindab naine ainult ta mõistuse järgi.

  • Vajusin nagu kivi põhja, oma õnnest raske südamega.

  • Kui jumal on igavene, siis on ta juba ammugi vähemalt igavusse surnud.

  • Esteetiliselt oleme tihti ka selles süüdi, mida olemaski pole.

  • Ükski inimene pole iseenesest nii huvitav, et võiks teise elu täielikult täita.

  • Me vaatame teineteisele otsa, mina ja mu unistus, ning me naeratame. Kord olime tõsised ja kurvad, nüüd oskame juba naerda, maailma ning enesegi üle. Iroonia on meid noorendanud.

  • Ma olen liiga õnnelik, et veel mõtelda. Liiga õnnelik, et isegi tunda veel.

  • Armastus - ei kirg, ei himu, ei avatlus - vaid ainult unistus, ainult igatsus, ainult äratatud aimus - aistlikum, kui kirg, himu ning avatlus!

  • "Marion pole minu unistus, kaugeltki mitte. Kuid ta on rohkem, kui olen unistada osanud. Olen unistanud traagilisest armastusest, kuid armastus tuli lihtsa ja inimlikuna. Ta täitis äärteni mu südame. Mu elu sai äkki rikkaks. Ah, kui ääretult vaene on ta seni olnudki!"

  • "Öö on antud meile, et seda uuesti ja paremini teha, mis päeval ei õnnestunud. Selleks on meil kiusavad mõtted valvates ja uned magades. Siis oleme targad, kavalad ja osavad. Hääletult ja liikumatult voodis lamades peame oma kõige ilusamad kõned.
    Need on tunnid meie eneste jaoks, meie mina-probleemi jaoks, meie kahetsuste, õnne-igatsuse ning saavutamatute unistuste jaoks."

  • Õnne väravad käivad väljapoole lahti, tormates ei pääse sisse.

  • Mõtte mõtlemise mõttetus.

  • Nüüd võiks kuningatütar kasvõi kerjust armastada ja kerjuse võtta. Kuid nüüdne aeg on ühtlasi proosaline aeg: kuningatütred ei armu enam kerjustesse.

E.M Remarque „Armasta oma ligimest”

Kui sulle meeldib Remarque, siis sa armastad ka seda raamatut...
  • Lõunaks anti lahjat oasuppi ilma ubadeta. Õhtuks sedasama, ainult selle vahega, et nüüd nimetati seda kohviks.

  • Selle jaoks, kes vee all ujub, on tähtis ainus üks: kuidas jälle veepinnale pääseda, teda ei huvita, mis värvi on kalad.

  • Võtame, Kern! Maailma suure müsteeriumi terviseks! Sünnitus! Kas teate, miks see müsteerium on? Sellepärast, et hiljem ikkagi surrakse. Proosit!

  • Kui sinu kõrval keegi sureb, siis sa ei taju seda. See on maailma õnnetus. Kaastunne ei ole valu. Kaastunne on varjatud kahjurõõm. Kergendatud ohkamine, et see ei ole sina ise ega ka keegi, keda sa armastad.

  • Kõik temas kuivas ja tolmas. Tal oli tunne, justkui oleks ta sütt ja vatti alla neelanud. Nagu ei saaks ta enam kunagi päris puhtaks.

  • Kreeka vanad kangelased nutsid rohkem, kui narrid sentimentaalsed naised meie päevil. Nemad teadsid, et kurbust ei tohi endasse koguda. Meie ideaaliks on raidkuju vankumatu julgus. Seda ei ole sugugi vaja. Ole kurb, siis saad sellest varsti lahti.

  • Kurbus on mõnikord inimese viimane õnn.

  • Olgem rõõmsad! Elu saab varsti otsa, ja tagantjärele ei anna meile keegi midagi selle eest, kas me rõõmsad või kurvad olime.

  • Ta teadis juba, kusagil oma õhkkergetes luudes ja veresoonte hallis tuharägastikus, et naine ei tule tagasi. Ta teadis seda alateadvuses, aga hirmu kangekaelsusega hoidis ta kinni mõttetutest sõnadest.

  • Kas te teate, mis on maailmas kõige kohutavam? Kui ausalt öelda, siis see, et lõpuks kõik harjumuseks muutub. Isegi niinimetatud ekstaasid.

  • Hetkeks tundus Kernile imelikuna, et seal luukide taga töötasid inimesed, kelle arvates oli väga tähtis kaitsta oma pluusikäiseid vähese töösaasta eest, kuna samas siinpool tunglesid inimesed, kelle elu oli üleni saasta sisse vajunud.

  • Kas ma pean seda sulle igal õhtul kordama? Ma armastan sind nii, et olen armukade isegi voodi peale, milles sa lamad. Sa peaksid lamama minus, minu südames ja minu veres!

  • Hea mälu on sõpruse tugisammas – ja armastuse hukk.

  • Niikaua kui olemas oled, ei ole veel midagi kaotatud!

  • Sõnad, liiga suured sõnad, aga kas oligi olemas väikseid sõnu selle väikluse väljendamiseks, mis sind pulbriks hõõrub ja ära kulutab.

Erich Maria Remarque "Aeg antud elada, aeg antud surra"

Sõda, armastus, unelmad, surm, hetke õnn...
Ma arvan, et tsitaadid räägivad juba enda eest...

  • Sauer: „Aasta eest pissisin veel kõrges kaares. Rangelt, sõjakalt, nagu kord ja kohus. Tundsin end hästi. Esmaklassiline lobi! Iga päev liikusime edasi nii ja nii mitu kilomeetrit! Arvasin, et peatselt olen jälle kodus. Nüüd pissin nagu eraisik, nukralt ja ilma lustita.”

  • Rääkimine oli asjatu ja ohtlik. Ja too seletamatu , mis käratult ja pikkamisi pärale oli jõudnud, oli liiga suur, liiga ebamäärane ja pealegi sünge. Rääkida võib teenistusest, söögist ja külmast. Tollest seletamatust ja surnutest ei räägita.

  • Telegraafitraadid saatsid rongi. Nad kiikusid üles ja alla – justkui helitu meloodia lõputu noodijoonestik. Linnud tõusid nendelt lendu nagu laulud. Maastk oli vaikne.

  • õpetaja Pohlmann: „Ma ei saanud teile midagi ütelda. Aga ma ei tahtnud anda teile ka ühtegi nendest paljudest vastustest, mis ei ole muud kui ettekäänded. Neid on palju. Kõik nad on siledad ja veenvad ja kõik nad põiklevad tõe eest kõrvale.”

  • Graeber Elisabethile: „Sina ei värise. Elu sinus väriseb. Sel pole midagi pistmist julgusega. Julge oled siis, kui sa ennast kaitsta saad. Kõik muu on edevus. Meie elutahe on mõistlikum, kui me ise!”

  • Graeberist: Kuupaiste, õrnus ja elava lihtne õnn. Kõik see oli juba päral. See peitus tema vere unises ringes, mõtte rahulikus ükskõiksuses ja aeglases hingamises, mis väsinud tuulena temast läbi hoovas.

  • Kerge on hukka mõista ja julge olla, kui sul midagi ei ole. Kui sul aga midagi on, muutub maailm teiseks. See teeb elu kergemaks ja raskemaks ja mõnikord peaaegu talumatuks. See on ikkagi veel julgus, kuid avaldub teisiti, ja tal on hoopis teine nimi ning õigupoolest algabki ta alles sealt.”

  • Graeber kuulis, kuidas keegi ta kõrval karjus:”Sead! Sead! Neetud sead!” ja ta vaatas tardunud silmil taeva poole ning heitis siis pilgu enda ümber ja märkas, et ta ise oli see, kes karjus.

  • Pohlmann: Unelmaid pole vaja päästa. Unelmad kujunevad uuesti.

  • Graeber: Ta peab seda küsima ning mina pean vastama, ning ma tahaksin, et see oleks juba möödas. Ma pole enam täiesti siin, aga see, mis minust siin on, sel poleks nagu nahka, ning ometi ei saa seda tõeliselt vigastada. Ent see on veel tundlikum kui lahtine haav.

  • Elisabeth: „ Me teame ka liiga palju unustamisest. Püüame ka seda unustada.”

  • Elisabeth:”Öösel oled see, kes sa õigupoolest olema peaksid; mitte see, milleks sa oled muutunud.”

  • Aeg oli seisma jäänud. Ka see oli puruks lastud.