Laupäev, 13. oktoober 2012

Ernest Hemingway "Hüvasti, relvad"



Raamat on kirjutatud 1929, paljud faktid põhinevad kirjaniku enese elul.

Lugu noorest Ameeriklasest, kes tahab sõtta minna. Sõduriks teda ei võeta vaid saadetakse Itaaliasse Punase Risti autojuhiks. Itaalias armub ta noorde inglannasse, saab raskelt haavata ning satub eluohtlikkuse olukorda.
Lõpuks põgeneb ta oma lapseootel naisega Šveitsi, aga paistab, et õnnelik pereelu ei ole siiski tema jaoks määratud...

Suurepärane teos, mina isiklikult tundsin küll puudust kujundlikest väljenditest ning emotsionaalsetest kirjeldustest, mis on pigem omased Remarque'le, kuid siiski soovitan ka seda raamatut!

·         Lk 49: Ma teadsin, et olin pihta saanud, kummardusin ettepoole ja kobasin põlve. Põlvekohas põlve ei olnud. Käsi libises edasi ja leidis põlvekedra säärelt.
·         Lk 59: „Suudle mind jumalagajätuks.“ „Sa ilastad.“ „Ei. Ma olen sinusse lihtsalt kiindunud.“
·         Lk 199: Maailm murrab igaühte ja paljud on hiljem murtud kohast tugevad. Aga need, kes ei murdu, need maailm tapab. Tapab halastuseta kõige paremad ja kõige malbemad ja kõige vapramad. Jah, ka sinu tapab maailm, võid selles päris kindel olla, ainult et kui sa ei juhtu olema ei väga hea ega väga malbe ega väga vapper, pole tal tolle asjaga erilist kiiret.

August Mälk "Tere Meri"


August Mälk'i novellikogumik, mis tegelikult valmistas mulle päris suure pettumuse. Esimesed novellid olid lootustandvad ning sarnasel tasemel Mälki mõttelise triloogia raamatutega, mida juba eelnevalt olen lugenud ("Õitsev meri," "Taeva palge all," "Hea sadam"). Kuid mida rohkem raamatu lõpupoole, seda enam hakkasid lood muutuma laialivalguvaks ning jäid tihti ka justkui pooleli.

Siiski saab pea kõikjalt välja kirjutada suurepäraseid mõtteid:

  • Paljud kirjanikud ja maalikunstnikud on ülistanud merd. Selle võimsa, elava, piiritu ja vaba suursugusus on sundinud nad tunnistama: armastan merd!
    Mina ei armasta teda, ehkki olen kasvanud jaluli ta lahevetes. Ma ei salli, et ta peab mind lapseks ja hällitab ühes lootsikuga kui laastukest. Ei salli ta lainte roomavaid paitusi, mis on kui moodsusest imbutatud naise hellitused: külmad ja reetlikud.
    Ma tahaksin pigemini anda talle piitsa ja küsida: kus on rannasaunikute pojad? /…/ Seda tahaksin ma küsida ja piitsutada ta tujukaisse läänevoogudesse teadmise, et meres on küllalt vett ja sinna pole vaja emade ja leskede pisaraid.
  • Ma ei armasta teda, kuid ta ei anna mind vabaks.
    See on sellest, et meri ei anna vabaks ühtegi randlast. Nagu maa ei anna vabaks puid. Randlased võivad teda vihata, karta, künda ta vett kurja vande saatel. Ent niipea, kui astuvad tast eemale, heitub igatsus kui sundija piitsaga nende südameisse ja nad otsivad teed tagasi – näljasele kruusamäele, kurja ja väheleivalise mere äärde.
  • …sest õnnetus ei hüüa tulles ja appiminejal pole aega end ehtida kui pulmalisel.
  • Haigus on sihandune värk, et kui poed asemele, siis heidad ta ede, et las närib ja väab sind haua poole. Aga kui hakad vastu, siis nuusudab ja leheb, et ei sest mihest saa midagid.
  • Aga ka kivid jahvatatakse jahuks, kui seda vaja on, ja kõvad südamed tallatakse üle nagu kõlbmatu rauapask, pea seda meeles!
Oi, peaaegu aasta pole siia ühtegi postitust lisanud.
Kuid muretseda siiski ei tasu. Kirjandus on küll veidike tagaplaanile jäänud, kuid armastan seda siiski sama palavalt kui varem.
Kohe hakkan taas lemmikuid tsitaate ning kokkuvõtteid lisama, sest siiski on vahepeal läbi loetud päris mitu suurepärast teost