Teisipäev, 20. aprill 2010

Erich Maria Remarque "Läänerindel muutusteta"

Remarque'l on imepärane omadus seletada seda seletamatut. Ta räägib surmast, just kui teaks ta sellest rohkem, kui keegi teine. Ta räägib elust ja sellest, milline õnn on olla elus. Isegi, kui sinult on võetud kõik ja sul ei tundu olevat tulevikku. Kui elus oled, pole veel midagi kadunud. Remarque kirjeldab hirmuäratava täpsusega olukordi, mida muidu kuidagi ette ei suudaks kujutada. Ta kirjeldab olukordi, mis tunduvad oma õuduses võimatud, kuid siiski olid kellegi jaoks igapäevaelu.

  • Üksluiselt pendeldavad autod, ühetooniliselt kõlavad hõiked, üksluiselt niriseb vihm. Ta niriseb meie peadele ja eespool autokastis lamavate surnute peadele, väikese nekruti haavatud kehale, mille haav on liiga suur ta puusale, see niriseb Kemmerichi kalmule, see niriseb meie südametele.

  • Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme sõdureid jooksmas, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor (kapralile vastav auaste mõnes armees) roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab järel oma purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota: me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus oma hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud.

  • Olen üpris rahulik. Järgnegu kuud ja aastad, nad ei võta minult midagi enam, neil ei ole minult enam midagi võtta. Ma olen nii üksi ja nii ilma ootuseta, et ma neile hirmuta vastu võin vaadata. Elu, mis mind läbi nende aastate kandis, on veel minu kätes ja silmes. Kas ma temast jagu olen saanud, seda ma ei tea. Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tahtku see, mis minus ”Mina” ütleb, seda või mitte.

  • Leer oigab ja toetub kätele; ta jookseb kiiresti verest tühjaks, keegi ei saa teda aidata. Justkui tühjaksjooksnud voolik vajub ta paari minuti pärast kokku. Mis on tal sellest nüüd kasu, et ta koolis hea matemaatik oli!
Kuidas ma saangi seda mitte armastada?!.. nüüd loen juba inglise ja eesti keelset paralleelselt...


http://www.questia.com/read/77260968?title=All%20Quiet%20on%20the%20Western%20Front

Laupäev, 3. aprill 2010

Erich Maria Remarque - "Taeval ei ole soosikuid"


Remarque kirjutab kadestamisväärselt kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt sellistest asjadest, millest ei osata tavaliselt kirjutada.
Näiteks surmast. Iga tema teos keerleb selle müstilise ümber. Mida me õieti surmast teame? Vaid seda, et ta tuleb tihti siis, kui seda kõige vähem oodata oskame ja viisil mida ei ole suutnud keegi ette näha. Aga kellelgi ei ole tema eest pääsu.
Remarque'i teosed õhkavad salapära nagu ta teaks sellest palju rohkem, kui keegi teine. Ta suudab läbi oma teoste panna väärtustama pisiasju ja hetki ning rebima välja sellest, mis ei lähe meile tegelikult korda. Surmast rääkimine paneb aga elu väärtustama.
________

"Taeval ei ole soosikuid" jutustab parandamatult haigest neiust, kes lahkus sanatooriumist, et veel veidigi elu näha ja keskikka jõudvast võidusõitjast, kes riskib pidevalt oma eluga. Neid seob surma vari, mis kunagi nende peade kohalt ei lahku. Peagi lisandub sellele armastus, mis on truu, kuid ei tunne armukadedust, sest neil lihtsalt pole selleks piisavalt aega...


Kaastunne on halb reisikaaslane --- ning veelgi halvem sõidusiht.
Ja mis on ometi pikk elu? See on pikk minevik. Tulevik aga küünib üksnes järgmise hingetõmbeni.
Joomine on nakkav haigus.
Abitus on naiste ohtlikem relv – sest tegelikult ei ole ükski naine abitu.
Mida nimetab ta kalgiks? Peab see paika? Võib-olla mul pole lihtsalt aega malbeks pettuseks, mis riputab heade maneeride kassikulda ebameeldiva tõe üle ja mida siis taktitundeks nimetatakse.
„Ma räägin, et ma sind armastan, nagu peaksid sa selle eest tänaulik olema – aga ma ei mõtle seda nõnda. Ma väljendan ennast lihtsalt primitiivselt, kuna olukord on minu jaoks nii uudne.“
„Sa ei väljenda end primitiivselt.“
„Iga mees teeb seda, kui ta ei valeta.“
Täiskuuga kipub inimene hõlpsasti lendu tõusma. Ja unistustel pole ka raskustungi.
„Kas te ei taha midagi omada?“
„Ma tahan liiga paljut. Sellepärast parem mitte midagi. See teeb peaaegu sama välja.“
Kergemeelsus ei ole julgus.
Kui üksik oli tegelikult inimene, kui ta kesk elu rõõmsat juubeldamist sellesama eest heitles, ja kuidas kõik ümbritsev painajalikuks viirastuseks muutus, kui sul tuli võidelda viimase hingetõmbe pärast.
Õhupalliga võis küll lennata, kuni ta kandis –- ent maju tema külge riputada ei saanud. Ja kui ta alla kukkus, jäi järele vaid narts kortsus riiet, mitte enam õhupall.
„Ma ei ole vaikne. Ma üksnes ei räägi.“
Kindlas kohas elada tahta tähendab ka seal surra tahta.

Oskus õigel ajal lõpetada on üks maailma suurimaid kunste.

Jeanette Winterson „Kehale kirjutatud“


Jeanette Winterson on inglise kirjanik, kes võlub oma väga osava keelekasutusega. Raamatute sisu jätab ta mõnevõrra lahtiseks ja jätab seega lugejale suure osa kaasamõtlemises, kuid samal ajal ajab ta sündmused ja tundekirjeldused piisavalt keeruliseks, et lugejat irriteerida ja tugevalt teose külge köita.
"Kehale kirjutatud" räägib noorest, kes on kistud suhete ja ühiskondlike probleemide rägastikku, kelle suhetes figureerib surm, argus ja allandmine, pettumus, kiindumus, ohverdamine ja väärarusaamad. Peategelane on äärmiselt keeruline isiksus ja tekitas minus, kui lugejas ääretut huvi.
Kuid isegi peategelase sugu jääb raamatu lõpuni lugejale teadmata ja seega oleneb lugemiselamus pigem sellest, kes istub raamatu taga, kui kirjanikust.

________
• Mida me tegime sel ööl? Küllap me jalutasime üksteise ümber mähkununa kohvikusse, mis oli kirik, ja sõime kreeka salatit, mis maitses nagu pulmatoit. Kohtasime kassi, kes nõustus isameheks tulema, ja meie pruudimbud olid kanali äärest korjatud käokannid. Meil oli umbes kaks tuhat külalist, enamasti sääsed, ja meil oli tunne, et me oleme küllalt vanad, et ennast ise üle anda.

• "Organitega oli kõik korras, see oli emotsionaalne lööve. Pidin oma südame endale hoidma, et ma kedagi ei nakataks."

• Ei ole midagi nii magusat, kui omaenda valus püherdamine, eks ole? Valus püherdamine on depressiivikute seks.

• Rahulolu on minnalaskmise positiivne pool.

• Väga varastel hommikutundidel on teistsugune kvaliteet, need venivad pikemaks ja jagavad lubadusi.

• Sind leinama jätnud inimese eripära ei saa surm vaigistada. See auk minu südames on sinu kujuga ja keegi teine ei sobi sinna. Miks ma peaksingi tahtma kedagi teist?

• Inimesed teavad tavaliselt väga täpselt, miks nad õnnelikud on. Väga harva teavad nad, miks nad on õnnetud.

• Oma hingetul kuival asemel õpin elama hapnikuta. Masohhistlikul moel võib see mulle isegi meeldima hakata.

• Õnnetuses ei ole kelli, on ainult lõputu tiksumine.