Kolmapäev, 18. detsember 2013

Erich Maria Remarque "Elusäde"



pilt siit
  • ·         Muidu aga olid laagrid Saksamaal sõja-aastate jooksul otse humaanseks muutunud. Nüüd veel ainult gaasitati, peksti surnuks ja lasti maha või siis pandi inimesed ennast puruks töötama ning jäeti seejärel nälga surema. See, et vahetevahel krematooriumis ühes laipadega ka mõni elav ära põletati, oli tingitud pigem ületöötamisest ja asjaolust, et mõned skeletid ennast pikka aega ei liigutanud, kui kurjadest kavatsustest.
  • ·         Elu – ükskõik mis moodi, täitanult, purukspekstult, verisena -, kõigest hoolimata elu.

  • ·         „Mõnikord sureb sada ja sa ei tunne midagi, ning siis sureb üksainus - üks, kes sulle eriti kordagi ei lähe – ja tundub, nagu sureksid tuhanded. „
    „Meie kujutlusvõime ei suuda loendada. Ja numbrid ei tugevda tundeid. Tunne suudab alati vaid üheni lugeda. Üks – aga kui seda tõeliselt tajuda, siis sellest piisab.“

  • ·         Ustest kostsid nende hääled, kes enam tõusta ei suutnud. See polnud artikuleeritud kisa, vaid nõrk ahastuskoraal – laulujoru, milles polnud ahastuse jaoks enam sõnu, palveid ega needusi. See jäi neist teisele poole, see oli viimne piisk uppuvat elu, mis seal sumises, sirtsus ja kraapis, nagu oleksid barakid surevaid putukaid täis hiigelkastid.