Neljapäev, 13. oktoober 2011

August Mälk "Taeva palge all"


Tänapäevase kirjanduskäsitluse kohaselt kuulub see teos August Mälk'i n-ö mõttelisse triloogiasse:

#1 "Õitsev meri" 1935
#2 "Taeva palge all" 1937
#3 "Hea sadam" 1942

Kõik raamatud jutustavad rannarahva elust, võitlustest merega ning tohutust austusest selle kõikvõimsa vastu. Mälk jutustab ka suhetest ning saatusest. Triloogia on suurepärane lugemine!
Võib-olla on minu jaoks soodustav tegur see, et olen ise mere äärest pärit ning neis raamatutes mainitakse ka Virtsut, mis teeb alati südame soojaks!




  • Olgu meheks, et tuleb. Näe, või neid vähe, kes lähevad ja kaovad kui kivid vette. Kelle viib vesi või tõbi, kes unustaja südamega ning kaob samuti. Mine, küsi ilmast enam tagasi.

  • Ega elu anna vedada just sedasi, kuidas silm tahaks.

  • Eks iga töö ole mehine, kui võtad mehiselt otsast kinni.

  • Kui saab elada, siis saab elada, ja surma pärast ei maksagi muretseda – see tuleb isegi!

  • Kuid midagi rohkemat kui elu ei saa maailmast keegi ja kahte kõhtu pole ka kellelgi, olgu siis, et ühel on sinna rohkem sisse panna kui teisel. Kuid kas see on siis nii tähtis, et sest maksab kõnelda? Jah, nooruses muidugi, siis on inimesel niisugune tunne, et nüüd just kasvavad kohe tiivad selga ja siis lendan! Jah, kuid siis leiab end samalt mutihunnikult, kus varem istus, või pisut kõrgemalt või madalamalt! Kuid kõik see rabelemine ja jooksmine ja maailma mööda kiilikargamine – mis mõte sellel siis oli? Sellepärast – on õige, mis kõri ütleb: võta seda, mis viinamägi annab, ja vaata neitsit, kui ta suplema läheb! Kõik muu on tühi töö ja vaimu närimine!

  • Siht peab olema teada, mingu siis sõiduga, kuidas läheb.

  • Ning emad – neil on vähe und ja ärksad kõrvad, sest neil on süda kuulmisele abiks. Nii nad teavad ja muretsevad vahel enamgi kui majas tõeliselt sünnib.

  • Elu on pikk. Ning tas on palju head. Mure-head ja rõõmu-head.

  • Tuleb juured ajada mingil kujul neisse paikadesse ja elada siin. Kui see tahtmine ainult homseks ei kao, nagu kaob ploomimarjalt õrn, puhas sinendav udukord, kui teda puudutavad kellegi käed, ja maailmas ei ole niisugustest kätest puudu.

  • Ning kui see päev kõlbab palveks, ju siis ka patuks!

  • „Targem on juba lasta kord minna, nii et oleks lõpp!“
    „Tark hoiab lõpu alati nii kaugele kui võimalik, kuigi lootus oleks veel napim kui meil siin!“

  • Sama tujukas vesi uhab ju mõlemaid randu ja randlane mõistab randlast, olgu ta mis rahvast, sest ta teab, et tuuled puhuvad mitmeti ja see pole kuskil kirjas, kes satub järgmisena võõrsile ja vajab abi.

  • Nii see elu on – pahandust ja päikest. Aga ikkagi selge järg, pole nii kui temal, et ei näe üldse teed!...

  • Aga keda sa nüüd varna riputad? Oma riik ja rahvas! Näe, puudus ka, kui inimesel pole vaenlast! Nagu koer kirpudeta! Mis sa teed pika päeva! Igav hakkab!

  • Purjus mees teeb, mis kaine tahab.

  • Jah, kes oskaks elada, sel pole tervist; kes on terve – see ei oska!

  • Ta ei vaata enam! Ei päikest ega merd! Surnud ei näe enam midagi!...

  • Sinu isa on rikkam kui mina, kuid kas ta uni on sellepärast parem! Jah, see on, et palju, mis inimene tahab, kuid üsna vähe on, mis talle vaja on! Kuid sedasamast nagu ei leiagi kunagi üles!...

  • Ja iga laev, mis pole veel hukkunud, võib minna ühel päeval sadamasse.

  • Kui ka häda kukil, ikka ütleme, et hästi! Ja siis läheb hästi!

  • Sest mis üks teisest mõtleb – see on nagu vesi jää all – selle voolusid ei näe keegi.

  • Ja soovi ja täitumise vahel on tihti rohkem maad kui inimene jõuab käia.

  • Kuid valmiks küpsenud mõte on nagu täiskavanud lind – ta ei taha enam seista kinnises peas.

  • Kas see oli siis tõesti möödas? Kogu see lugu? Kõik? Ei, elu on vist siiski tihti inimese vastu parem kui inimene ise!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar