Mati Unt "Doonori meelespea"

Ähmane ja mõistetamatu vampiiritemaatika, laialivalguvus, mitte just eriti paeluv lugemine, aga pärleid võib siiski kõikjalt leida.

• Maailma koorem on raske kanda. Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne. Seda on palju. Ma ei nimetanud veeranditki oma kohustustest.
  
  
• Kui aga lamad, ei tõuse, siis sind unustatakse peagi. Ja unustad end isegi, unustad, et oled, unustad, et unustad.
  
  
• Aga näed sa, alati, kui hakkad midagi rääkima, tuleb pähe kõiksugu prahti, ja siis muudkui rääkid ja räägid ja räägid, aga pärast on endal nii paha tuju, et mis sa kurat nii palju rääkisid, aga vaata, vahel on nii, et ei saa kohe pidama.
  
  
• Kui tunned: kuram, teisiti ei saa. Siis ei viitsi ka väga taktitundeline olla.
  
  
• Las mees mõtleb, mis ta tahab, see on ju mehe õigus, ja palju neid õigusi tal siis ikka on!
  
  
• On hea olla valgussõõris, kui oled ilus ja tugev. Aga lamada abitult, äratada hirmuga segatud kaastunnet?
  
  
• Kes on nurga taga? Kõige rohkem on seda teemat uurinud karikaturistid. Nurga taga on nuiaga mees, ämm taignarulliga, pekingi lossikoerake, kurat teab mis, egelikult võib nurga taga olla ükskõik kes või ka mis. Muidugi, kui oleme võõras linnas, võib nurga taga olla lihtsalt võõras maastik, võõras tänav. Nurga taga võib olla trepistik, mis laskub alla jõe äärde. Nurga taga võib olla valge hobune. Kõike seda näeme alles ümber nurga pöördudes, ise nurga taha kadudes. Kui me kaome nurga taha, siis meid ei ole enam selle jaoks, kes jäi siiapoole nurka. Me langeme allapoole sündmuste horisonti, kaome musta auku.
  
  
• Metafoor areneb üha edasi, ajab juuri igale poole ja ei tähenda lõppude lõpuks enam mitte midagi.

Alessandro Baricco "See lugu"

Uusim lemmik.
Raamat jutustab Ultimost. Mehest, kelle ümber oli justkui kuldne sära. Tema lapsepõlvest, autodest, sõja-aastatest, unistusest ning armastusest. Need 300 lehekülge olid minu jaoks erilised. Siirad.

Alguslehekülgedel jooksis mitu lugu paralleelselt, killud said lõpuks kokku. Järgnes Ultimo lapsepõlve kirjeldus ning hiljem temaga seotud inimeste päevikusissekanded. Ülimalt erilisena mõjusid katkendid läbi Ultimo arengupuudega venna silmade/sõnade.

Lõpuks joonistub alles tervikpilt. Raamat mille üle rahulikult mõtiskleda.

• Suremine ja nimedepanek – midagi muud vist ei tehtagi elupäevade jooksul puhtast südamest.
  
  
• Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.
  
  
• Tema kujutluses oli auto midagi kuulekat, mis allus käsklustele ja kirgastus vaid piloodi oskajakäte vahel. Ja kuna ta oli häbiväärne meesšovinist – nagu toona kõik -- , ei olnud tal kahtlusi: auto on naissoost.
  
  
• Kuhu jõuab omadega inimene, kes tund aega käib ümber kvartali? Mõtle järele. Vastust ei ole.
  
  
• Ta tundis, kuidas pisarad tõusevad silma, ning pööras pilgu ümbruselt ja kõigelt muult, jäädes longuspäi ainiti vaatama lõpmatust iseendas, nagu teevad täiskasvanud, kui nende nõu saab korraga otsa.
  
  
• Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.
  
  
• Kohku või ära, aga ma ei kohku ja hoopis naeran, Kohku või ära sellest lausa me pead riivavast põrgumürinast, aga ma ei kohku ja hoopis naeran, Kohku või ära sellest põrgumürinast ja mustast varjust, mis riivab me pead, aga tegelikult ma ei kohku ja lagistan hoopis naerda, Tegelikult ma hakkan naerma ja vend hakkab samuti naerma, me mõlemad hakkame naerma, Tegelikult me lagistame naerda, sellal, kui must vari riivab me pead ja põrgumürin sasib juukseid, Me naerame elevusest. (Ultimo vend)

August Mälk „Hea sadam“

Lugu rannarahva elust. Ilmselgelt on see südamelähedane ja Mälk kirjutab väga armsalt, lihtsalt ja siiralt, mis on kahtlemata suur pluss.

• Naised – nemad tahavad, et maailm keeraks end ringi sedamoodi, kuidas nemad sõrme püsti hoiavad. Aga ega elu siin maakera-natukesel pole kindakudumine, et teed oma käe järgi.
• Küllap jutud elavad isegi edasi ja teisel päeval vetakse vana järg üles, sest kuhu sa igavusega ikkagi lähed, kui mitte teise hõlmade alust uurima?
• Jah, kui enesel kusagil ihus viga, siis peab teist inimest hammustama, siis on kergem.
• Sest naisega on niimoodi, et esmalt ta traalib su taskud läbi ja imestab, et seal nii vähe on, ning siis käib sul nii kaua ümber, kuni jääd ta kätte nagu kärbes liimipaberile. Tahad minna ja lennata – prrr! Pirinat teed, aga tiibu enam laiali ei saa.
• Merel näeb, kas oled midagi väärt või ei ole. Ja merel õpid olema, kui veel ei ole!
• Suu peale pole kukkunud! Tähendab – mõistust on. Kui tarvitab hea peale, kasvab meheks!
• Vaata – tark peab olema, aga elada peab ka oskama. Raha peab teenima ja peab välja ka andma.
• Hea tahtmine on jumalas! Aga kurat sasib jalust kinni ja tõmbab enne tagasi maoli, kui oled õieti saanud põlvili.
• …noore inimese arvates on headus ja õnn ikka seal, kus ta ise veel ei ole olnud.
• Vaata, inimene jõuab kaugele, kui ta aga läheb edasi.
• Jah, tühjakäimisega läheb elu käest ära ja siis oled kõndinud ja kõndinud, aga kuhugi pole jõudnud.
• Lähed sika-saka – ega sa siis edasi saa! Justkui purjekas vastutuulega… Aga tuul pole alati sugugi vastu, kuid keegi justkui pistab sulle päitsed pähe ja sina muudkui lähed. Ise mõtled pärast ka, et mis see nüüd oli? Aga oli, ja teinekord teed jälle. Kui aga ajad otse edasi, nagu sügavalt vees istuv laev, ja kurss on maha pandud, jõuad palju. On niisugune jutt, et lind on kusagile vedanud nokaga kokku suure mäe! Muidugi ainult jutt, aga sel on elu lõhn küljes.
  
• Ja ma ei varjagi sinu eest, sest vaata, inimesega on niimoodi, et kui nohised päris üksinda, hakkab kõik see värk sul nagu tuline katel üle ajama, ja siis, vaata, päris tahadki vahel kergitada kaant.
• … sest tüdrukud lihtsalt naeratavad, asja ees, teist taga, nagu päike paistabki, lihtsalt et paista.
• „Jah, kui hästi läheb, kes siis kirjutab. Mis tal siis seal hinge kallal on?“
  „Nii palju, et lubab minna vette!“
  „Tohoh! Tüdruk võib-olla ei teagi, et seal ei saa hingata. Ja kui inimene ei saa hingata, on elu läbi!“
• Võtad, siis oled enda meelest tugev, noor ja ilus ja võid kõike, et kas või kohe silguvankriga vankrisse kihutada… Aga hommikul leiad, et püksid on porised ja nina katki ning oled jäänud kusagile otseli.
• Sünnitamisel ja merehaigena neab igaüks, et enam ei taha. Aga pärast naerab ja tahab jälle...

August Gailit - Ekke Moor

Lihtsalt parim raamat... Enese otsimine, töö, rändamine, üksindus, armastus, igatsus ja mida kõike veel.... ning see kõik on edasi antud nii lihtsate sõnade ja metafooridega.
Lihtsalt super!

• Nüüd aga käib inimene juhuse ja saatuse poolt ettemääratud rada mööda – jutlustab papina kirikus õndsakssaamist ja pattude lunastamist kolmkümmend, nelikümmend aastat, ühtepuhku järjest ikka üht ning sama, kuni muutub lausa juhmiks ega usu enam ise millessegi. Lüüa eluaeg saapataldadesse peile, juua nädala lõpuks end purju, taguda lapsi kolm korda päevas, uhta naist nagu pesutõlvaga, kuigi oled ehk sündinud geeniuseks ning peaksid kirjutama imelüürilisi värsse kuu kahvatusest ja neitsilikust süütusest. Õpetada lastele koolis tarkust, neid südame sisemuses vihates, aga võib-olla oleks su õige koht olnud kusagil agulis ja õmmelda pükse ja kuubi? Võib-olla oleks praostist saanud mõni hea kapten brigantiinil, mõni sõdur võõrleegionis, mõni andekas joodik sadamakõrtsis?
• Ei, mitte just nõnda. Ta jooksis küll minema, kuid kõik ta olemus on siin, ta hellus, ta soojus, ta kuum süda. Kui naljakalt ta rääkis: nõnda väriseb ehk haab, kui pole pisematki tuult, on vaid päike ja päike, aga tuhat lehekest liigub üksteise võidu ja palavikus sosistades. Ning see värin kõmiseb veel praegu selgesti Ekke kõrvus, ta võiks korrata viimast kui sõna
• Ja mitte seks ei hakanud ma sind armastama, et sinult midagi saada, vaid et sulle anda ja anda, kuni sinust, nurgelisest ja teravast kivikillust, on hõõrutud kõlvuline tarbeese mu kotta ja minu kõrvale.
• Miks õnn juba sündides sisaldab mõrudust ja armastus eeldab köidikuid ja loobumust?
• Miks peab ta ikka eilsele mõtlema? Miks unenäodki on eilsest, mitte aga homsest? Kas ei lahkunud ta Ingelandist vaid seks, et maha raputada minevikku? Kuidas kõik mööduv seirab sind läbi elu ja unenägude nagu su vari päikesepaistel? Mitte keegi ei taha maantee äärde sinust maha jääda, mitte midagi ei haihtu ei millekski õhku. Kannad eilset ja üleeilset enesega kaasas nagu hilpe ja ei saa neist iialgi lahti.
• Uhke võib olla ainult rikas, sest vaese uhkus haiseb ja on talumatu.
• Kuid inimesed ei luba ühtki väljahüpet tavalisest, ühtki püüdu ebaharilikku. Pead sarnanema täpselt veetilgana iga teisega, ja kui seda ei ole, pole sa ühiskonna vääriline. Kõik väljaulatuvad konarlused nühitakse hoolega maha.
• Emade arvates ei teegi me elus muud, kui teenime järjest nahatäisi – muuks pole me üldse kõlblikud.
• Tänaseks on, mida visata pannile või keeta pajas – ja mida siis veel?
  
  
• Ei, tollest pole midagi, et lüüakse hingekella, küllap see kustub varsti poiste ja tüdrukute kilkamisse ning lõõtspilli üürgamisse.
• Taevane isa, kõigi patuste kaitsja, võimas ja ainus, aita! Aita kindlasti veel seekord! Edaspidi tahavad nad elada just nagu süütud talled, kes toidavad end vaid lubatud karjamaal.
• inimene sammub mööda maanteed üha edasi ja mõtleb oma piiratusele. Miks pole ta muutlik samuti nagu loodus, täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestikkudes, ülkehomme aga suikudes soo laiuses? Miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami ja peab rippuma aastakümneid samal kohal, ikka naeratav nägu, rumal ilme, siiralt staatiline? Juhus viskab lõngaotsa pihku ning inimene hakkab usinasti kerima kogu oma elu. Ja kui kera saab lõpuks valmis, on ta ehmunud: milleks see?
• Armastus on püha, nii püha, et iga võõra pilk võib teda juba rüvetada. Ta on nagu toominga õis – väikseimgi puhang rebib helbed lahti. Ta on nagu metsatihnikus varjul seisev järv, mis kiirgab ja sätendab tuhandeis värves. Vii aga tuuled sinna, paiska lehti ja sammalt ta sisse, lase põhjast kiskuda kõntsa, ning järv on äkki sogane ja must, ta peletab meid eemale oma inetusega.
• Midagi ei karda armastus rohkem kui sõnu ja siirast lobisemist.
• Miks on ta nagu noorkuu terav sirp, mis peab alles sõõriks saama?
• Kõikjal on ometi elu, võimas ja salapärane, ainult inimene oma hädaga üksi olles ei märka seda.
• See, kes tahab elada homsest, ei ela tänasele.
• Miks oled oma elu piiranud okastraadiga kitsasse ringi, et lämbud ise ja lämbub su armsam? Armastus pole sahkerdaja omand, mille ta peidab oma laekasse ja laenab kõrgete protsentide eest. Armastus on elu andev, elu jätkav, ta on puhta ja õrnem, kui mõistad seda sina, lõunast saabunud kahtleja. Ta on nagu allikas, mida liigkasuvõtja ei sule lukuga.
• Selline juhm! Kujutlusis otsib mingit ebamäärast allikat ning ei märkagi, et kogu elu on neid täis.
• Kuuled, siis oled sina raisk ehk mu isa? Oi pärgli tuhka ja vanaema saasta – nüüd oled sa omadega läbi! Nüüd on sinu päevakesed ja kõlvatud öökesed loetud, kõik nagu leerilapsed ritta seatud, ja nüüd sina saad! Oh, kuidas sina saad! Kuuled, lase parem jalga, viska koivaga varvast!
• Kas neegrid on tõesti mustad? Kas on tõsi, et kui kana haudub jaanalinnu mune, siis tulevad kalkunid? Kas on tõsi, et ainult kuu peal pole ämmasid?
• Tema memm lebab voodis, nii vana, nii jõuetu, nii valge. Kas ongi see memm, mitte aga sissetuisanud lumehang?
• Mida nood vanad räägivad? Kas on nad rumalad, et ei mõista teineteist ning jutt võib kesta kogu päeva?

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"

Pärnits rabab oma üllatavate lausete ja lugudega. Mitte midagi etteaimatavat tema teostest ei leia ja kahtlemata paistab ta teiste kirjanike hulgast oma sõnakasutuse ja tegelaste eripärade poolest välja. Ning on värskendav, et ta ei lasku kirjeldustesse.

Kurat seisis ukse taga:

"Sõpradele ta meeldis. Aga mina meeldisin Kuradile. Istusime rõdu peal ja vaatasime taevast, rääkisime botaanikast. Talle meeldisid päevalilled. Päevalilled ning mina. Viskasin ta nalja pärast rõdult alla, see masendas teda ja ta nuttis tahmaseid pisaraid. Ta ütles, et sõbrad nii üksteisele ei tee, aga mina sülitasin talle silma ning lõin õllepurgi talle sarve otsa kõlkuma.
"Meil on ebaterve suhe," nohises ta."

Salapärasus:

"Kurtis kord vanaemale, et teadus on jõuetu, kuid see jõuetus on andnud meile reostumise, osooniaugud ja kahe peaga koprad, kes jõekääru sisse olid osanud oma pesa teha ning neile autokummidest katuse ehitanud. Vanaema andis Jürile jalaga munadesse ning küsis, et kas elekter on kasutu ja ohtlik? Kas puhas vesi on jama? Millega Jüri mõtleb, küsis ta. Sealtmaalt igatahes mitte munadega. Jüri kartis oma vanaema. "

Viktor E. Frankl „… ja siiski tahta elada“

Viktor E. Frankl

„… ja siiski tahta elada“

Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit

· Raamat psühholoogist, kes saadeti koonduslaagrisse. Mees kirjeldab vangide elu, eluolu, surma, kannatusi ja eelkõige tundeid ja psühholoogiat. Analüüsib tagantjärele erinevate inimeste vaimset taluvust laagri oludele.

Surm Teheranis (ei ole otseses seoses koonduslaagriga, toodud näiteks.)

Jalutas kord rikas ja mõjukas pärslane teenri saatel oma maja aias. Äkki hakkab tema teener hädaldama: ta olevat just näinud surma ja see ähvardanud teda. Härdalt palub teener isandalt kõige kiiremat ratsut, et ta võiks teele asuda ja põgeneda Teherani, kuhu ta tahab jõuda veel sama päeva õhtuks. Isand annab talle hobuse, teener kappab minema.

Tagasiteel majja kohtab isand surma. Ta küsib surmalt: „Miks sa minu teenrit niimoodi ehmatasid, miks sa teda ähvardasid?“ Surm vastab: „Ma ei ähvardanud teda sugugi! Ma ei tahtnud teda ka ehmatada. Olin vaid üllatunud teda siin nähes, sest ma pidin kohtuma temaga täna õhtul Teheranis!“

• · Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve.

See raamat on tõeline silmadeavaja. Ja ta on täidetud kirjeldustega, mis panevad õudusevärinad mööda selgroogu alla jooksma. Õpetab, et ei tasu alahinnata õnne ja elu.

Jenny Erpenbeck „Vana laps“

Lugu „Vana laps“ räägib hüljatud tüdrukust, kes satub lastekodusse ja kelle eesmärk on olla seal võimalikult nähtamatu. See on huvitav lähenemine inimese mõttemaailmale, sest see tüdruk ei näe ennast isiksusena vaid tükikesena teisi ümbritsevas taustas. Ta on kogu ümbritsevaga üks. Ta tunneb enda suunas vastikustunnet. Tema nimeks raamatus on ka ainult „tüdruk,“ mis justkui rõhutab tema tähtsusetust. Huvitavad on veel tema mälestused minevikust enne lastekodu: tühi ämber, külmustunne ja tarkusesõnad kelleltki, keda ta ei mäleta.

See raamat paneb enda ümber märkama inimesi, kelle olemasolu ei ole kunagi tähtsaks peetud.

• · Seda peab tähistama, kui seda ei saa unustada.
  
• · Selle, mille sa kätega üles ehitad, lõhud sa persega jälle maha.