Laupäev, 5. märts 2011

Viktor E. Frankl „… ja siiski tahta elada“


Viktor E. Frankl

„… ja siiski tahta elada“

Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit

· Raamat psühholoogist, kes saadeti koonduslaagrisse. Mees kirjeldab vangide elu, eluolu, surma, kannatusi ja eelkõige tundeid ja psühholoogiat. Analüüsib tagantjärele erinevate inimeste vaimset taluvust laagri oludele.

Surm Teheranis (ei ole otseses seoses koonduslaagriga, toodud näiteks.)

Jalutas kord rikas ja mõjukas pärslane teenri saatel oma maja aias. Äkki hakkab tema teener hädaldama: ta olevat just näinud surma ja see ähvardanud teda. Härdalt palub teener isandalt kõige kiiremat ratsut, et ta võiks teele asuda ja põgeneda Teherani, kuhu ta tahab jõuda veel sama päeva õhtuks. Isand annab talle hobuse, teener kappab minema.

Tagasiteel majja kohtab isand surma. Ta küsib surmalt: „Miks sa minu teenrit niimoodi ehmatasid, miks sa teda ähvardasid?“ Surm vastab: „Ma ei ähvardanud teda sugugi! Ma ei tahtnud teda ka ehmatada. Olin vaid üllatunud teda siin nähes, sest ma pidin kohtuma temaga täna õhtul Teheranis!“


  • · Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve.




See raamat on tõeline silmadeavaja. Ja ta on täidetud kirjeldustega, mis panevad õudusevärinad mööda selgroogu alla jooksma. Õpetab, et ei tasu alahinnata õnne ja elu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar