August Gailit - Ekke Moor

Lihtsalt parim raamat... Enese otsimine, töö, rändamine, üksindus, armastus, igatsus ja mida kõike veel.... ning see kõik on edasi antud nii lihtsate sõnade ja metafooridega.
Lihtsalt super!

• Nüüd aga käib inimene juhuse ja saatuse poolt ettemääratud rada mööda – jutlustab papina kirikus õndsakssaamist ja pattude lunastamist kolmkümmend, nelikümmend aastat, ühtepuhku järjest ikka üht ning sama, kuni muutub lausa juhmiks ega usu enam ise millessegi. Lüüa eluaeg saapataldadesse peile, juua nädala lõpuks end purju, taguda lapsi kolm korda päevas, uhta naist nagu pesutõlvaga, kuigi oled ehk sündinud geeniuseks ning peaksid kirjutama imelüürilisi värsse kuu kahvatusest ja neitsilikust süütusest. Õpetada lastele koolis tarkust, neid südame sisemuses vihates, aga võib-olla oleks su õige koht olnud kusagil agulis ja õmmelda pükse ja kuubi? Võib-olla oleks praostist saanud mõni hea kapten brigantiinil, mõni sõdur võõrleegionis, mõni andekas joodik sadamakõrtsis?
• Ei, mitte just nõnda. Ta jooksis küll minema, kuid kõik ta olemus on siin, ta hellus, ta soojus, ta kuum süda. Kui naljakalt ta rääkis: nõnda väriseb ehk haab, kui pole pisematki tuult, on vaid päike ja päike, aga tuhat lehekest liigub üksteise võidu ja palavikus sosistades. Ning see värin kõmiseb veel praegu selgesti Ekke kõrvus, ta võiks korrata viimast kui sõna
• Ja mitte seks ei hakanud ma sind armastama, et sinult midagi saada, vaid et sulle anda ja anda, kuni sinust, nurgelisest ja teravast kivikillust, on hõõrutud kõlvuline tarbeese mu kotta ja minu kõrvale.
• Miks õnn juba sündides sisaldab mõrudust ja armastus eeldab köidikuid ja loobumust?
• Miks peab ta ikka eilsele mõtlema? Miks unenäodki on eilsest, mitte aga homsest? Kas ei lahkunud ta Ingelandist vaid seks, et maha raputada minevikku? Kuidas kõik mööduv seirab sind läbi elu ja unenägude nagu su vari päikesepaistel? Mitte keegi ei taha maantee äärde sinust maha jääda, mitte midagi ei haihtu ei millekski õhku. Kannad eilset ja üleeilset enesega kaasas nagu hilpe ja ei saa neist iialgi lahti.
• Uhke võib olla ainult rikas, sest vaese uhkus haiseb ja on talumatu.
• Kuid inimesed ei luba ühtki väljahüpet tavalisest, ühtki püüdu ebaharilikku. Pead sarnanema täpselt veetilgana iga teisega, ja kui seda ei ole, pole sa ühiskonna vääriline. Kõik väljaulatuvad konarlused nühitakse hoolega maha.
• Emade arvates ei teegi me elus muud, kui teenime järjest nahatäisi – muuks pole me üldse kõlblikud.
• Tänaseks on, mida visata pannile või keeta pajas – ja mida siis veel?
  
  
• Ei, tollest pole midagi, et lüüakse hingekella, küllap see kustub varsti poiste ja tüdrukute kilkamisse ning lõõtspilli üürgamisse.
• Taevane isa, kõigi patuste kaitsja, võimas ja ainus, aita! Aita kindlasti veel seekord! Edaspidi tahavad nad elada just nagu süütud talled, kes toidavad end vaid lubatud karjamaal.
• inimene sammub mööda maanteed üha edasi ja mõtleb oma piiratusele. Miks pole ta muutlik samuti nagu loodus, täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestikkudes, ülkehomme aga suikudes soo laiuses? Miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami ja peab rippuma aastakümneid samal kohal, ikka naeratav nägu, rumal ilme, siiralt staatiline? Juhus viskab lõngaotsa pihku ning inimene hakkab usinasti kerima kogu oma elu. Ja kui kera saab lõpuks valmis, on ta ehmunud: milleks see?
• Armastus on püha, nii püha, et iga võõra pilk võib teda juba rüvetada. Ta on nagu toominga õis – väikseimgi puhang rebib helbed lahti. Ta on nagu metsatihnikus varjul seisev järv, mis kiirgab ja sätendab tuhandeis värves. Vii aga tuuled sinna, paiska lehti ja sammalt ta sisse, lase põhjast kiskuda kõntsa, ning järv on äkki sogane ja must, ta peletab meid eemale oma inetusega.
• Midagi ei karda armastus rohkem kui sõnu ja siirast lobisemist.
• Miks on ta nagu noorkuu terav sirp, mis peab alles sõõriks saama?
• Kõikjal on ometi elu, võimas ja salapärane, ainult inimene oma hädaga üksi olles ei märka seda.
• See, kes tahab elada homsest, ei ela tänasele.
• Miks oled oma elu piiranud okastraadiga kitsasse ringi, et lämbud ise ja lämbub su armsam? Armastus pole sahkerdaja omand, mille ta peidab oma laekasse ja laenab kõrgete protsentide eest. Armastus on elu andev, elu jätkav, ta on puhta ja õrnem, kui mõistad seda sina, lõunast saabunud kahtleja. Ta on nagu allikas, mida liigkasuvõtja ei sule lukuga.
• Selline juhm! Kujutlusis otsib mingit ebamäärast allikat ning ei märkagi, et kogu elu on neid täis.
• Kuuled, siis oled sina raisk ehk mu isa? Oi pärgli tuhka ja vanaema saasta – nüüd oled sa omadega läbi! Nüüd on sinu päevakesed ja kõlvatud öökesed loetud, kõik nagu leerilapsed ritta seatud, ja nüüd sina saad! Oh, kuidas sina saad! Kuuled, lase parem jalga, viska koivaga varvast!
• Kas neegrid on tõesti mustad? Kas on tõsi, et kui kana haudub jaanalinnu mune, siis tulevad kalkunid? Kas on tõsi, et ainult kuu peal pole ämmasid?
• Tema memm lebab voodis, nii vana, nii jõuetu, nii valge. Kas ongi see memm, mitte aga sissetuisanud lumehang?
• Mida nood vanad räägivad? Kas on nad rumalad, et ei mõista teineteist ning jutt võib kesta kogu päeva?

Mikk Pärnits "Näiv on jääv"

Pärnits rabab oma üllatavate lausete ja lugudega. Mitte midagi etteaimatavat tema teostest ei leia ja kahtlemata paistab ta teiste kirjanike hulgast oma sõnakasutuse ja tegelaste eripärade poolest välja. Ning on värskendav, et ta ei lasku kirjeldustesse.

Kurat seisis ukse taga:

"Sõpradele ta meeldis. Aga mina meeldisin Kuradile. Istusime rõdu peal ja vaatasime taevast, rääkisime botaanikast. Talle meeldisid päevalilled. Päevalilled ning mina. Viskasin ta nalja pärast rõdult alla, see masendas teda ja ta nuttis tahmaseid pisaraid. Ta ütles, et sõbrad nii üksteisele ei tee, aga mina sülitasin talle silma ning lõin õllepurgi talle sarve otsa kõlkuma.
"Meil on ebaterve suhe," nohises ta."

Salapärasus:

"Kurtis kord vanaemale, et teadus on jõuetu, kuid see jõuetus on andnud meile reostumise, osooniaugud ja kahe peaga koprad, kes jõekääru sisse olid osanud oma pesa teha ning neile autokummidest katuse ehitanud. Vanaema andis Jürile jalaga munadesse ning küsis, et kas elekter on kasutu ja ohtlik? Kas puhas vesi on jama? Millega Jüri mõtleb, küsis ta. Sealtmaalt igatahes mitte munadega. Jüri kartis oma vanaema. "

Viktor E. Frankl „… ja siiski tahta elada“

Viktor E. Frankl

„… ja siiski tahta elada“

Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit

· Raamat psühholoogist, kes saadeti koonduslaagrisse. Mees kirjeldab vangide elu, eluolu, surma, kannatusi ja eelkõige tundeid ja psühholoogiat. Analüüsib tagantjärele erinevate inimeste vaimset taluvust laagri oludele.

Surm Teheranis (ei ole otseses seoses koonduslaagriga, toodud näiteks.)

Jalutas kord rikas ja mõjukas pärslane teenri saatel oma maja aias. Äkki hakkab tema teener hädaldama: ta olevat just näinud surma ja see ähvardanud teda. Härdalt palub teener isandalt kõige kiiremat ratsut, et ta võiks teele asuda ja põgeneda Teherani, kuhu ta tahab jõuda veel sama päeva õhtuks. Isand annab talle hobuse, teener kappab minema.

Tagasiteel majja kohtab isand surma. Ta küsib surmalt: „Miks sa minu teenrit niimoodi ehmatasid, miks sa teda ähvardasid?“ Surm vastab: „Ma ei ähvardanud teda sugugi! Ma ei tahtnud teda ka ehmatada. Olin vaid üllatunud teda siin nähes, sest ma pidin kohtuma temaga täna õhtul Teheranis!“

• · Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve.

See raamat on tõeline silmadeavaja. Ja ta on täidetud kirjeldustega, mis panevad õudusevärinad mööda selgroogu alla jooksma. Õpetab, et ei tasu alahinnata õnne ja elu.

Jenny Erpenbeck „Vana laps“

Lugu „Vana laps“ räägib hüljatud tüdrukust, kes satub lastekodusse ja kelle eesmärk on olla seal võimalikult nähtamatu. See on huvitav lähenemine inimese mõttemaailmale, sest see tüdruk ei näe ennast isiksusena vaid tükikesena teisi ümbritsevas taustas. Ta on kogu ümbritsevaga üks. Ta tunneb enda suunas vastikustunnet. Tema nimeks raamatus on ka ainult „tüdruk,“ mis justkui rõhutab tema tähtsusetust. Huvitavad on veel tema mälestused minevikust enne lastekodu: tühi ämber, külmustunne ja tarkusesõnad kelleltki, keda ta ei mäleta.

See raamat paneb enda ümber märkama inimesi, kelle olemasolu ei ole kunagi tähtsaks peetud.

• · Seda peab tähistama, kui seda ei saa unustada.
  
• · Selle, mille sa kätega üles ehitad, lõhud sa persega jälle maha.
  

Tšehhovi novellid

Ametniku surm

Tegelased: Ivan Dmitritš Tserjakov, tsiviilkindral Brizžalov, Ivani naine

Ivan Dmitritš Tserjakov on teatris ja piserdab aevastades üle tema ees istuva tsiviilkindrali Brizžalovi. Pärast seda tunneb ta häbi ja vabanda. Kindral aga ei suhtu vabandusse piisavalt positiivselt ja Ivan peab vajalikuks senikaua vabandada, kuni kindral talle andestab. Kindral on ärritatud, et teda sellise väikese asja pärast tülitatakse, käratab ametnikule. Ametnik tuikus koju, olles hirmunud ja ehmatanud, ning suri.

• · Aevastamine pole kellelegi ja kuskil keelatud. Aevastavad nii matsid kui politseimeistrid ja vahel isegi salanõunikud.

Paks ja peenike

Tegelased: paks-Miša, peenike-Porfiri

Raudtee vaksalis kohtuvad kaks vana sõpra. On pisarateni liigutatud ja lõpmata õnnelik, et üksteist kohtasid. Kui üks saab teada, et teine on salanõunik ja kõrgel astmel, muutub esimene kohe lömitavaks ja aupaklikuks ja kummardab aukraadi, unustades inimese, kes seal taga peitub.

·

Kameeleon

Tegelased: politsei-ülevaataja Otšumelov, kullassepp Harjukin, linnavaht Jelodõrin, rahvahulk, kindrali kokk Prohhor.

Koer hammustab kullasseppa. Mees nõuab politsei-ülevaatajalt, et koer magama pandaks, Ülevaataja on sellega päri, kuid kuuldes, et too koer võib olla kindrali oma, muutub ta kohe lömitavaks ja arvab, et koer ei ole siiski midagi nii hullu teinud. Seisuses peitub võim.

Inimene Vutlaris

Tegelased: Jutustajad Ivan Ivanõtš ja gümnaasiumiõpetaja Burkin; Belikov; Mihhail Savvitš Kovalenko ja tolle õde Varenka.

Hilistunud kütid seadsid end küüni öömajale ja juhtusid rääkima ühest kunagisest kreeka keele õpetajast Belikovist. Too oli tõeline inimene vutlaris, ta väljus alati kodust sissemässitult olenemata ilmast. Samuti püüdis Belikov oma mõtteid vutlarisse peita. Ta pidas kindlalt kinni igasugustest keeldudest ja sundis ka teisi neist kinni pidama. Lubatud asjadesse suhtus ta ebausklikult ja kartis alati, et juhtub midagi alba. Kogu küla oli tema hirmu all ega julgenud midagi teha, Kartes halvakspanu.

Linna saabus uus maateaduse õpetaja Kovalenko oma õega. Varenka ja Belikov leidsid kuidagi ühise keele ja kuna Varenka oli ainus naine, kes üldse võis Belikovi kannatada, soovitati neil abielluda. Mõlemad olid sellega pärid, kuid Belikov ettepanekut siiski ei teinud, sest arvas, et seda tuleb ikka põhjalikult kaaluda ja viivitas kuidas jaksas. Belikov arvas, et Kovalenkod on mõnes punktis üle astunud keeldudest ja sattus Mihhailiga sõnavahetusse ja too lükkas Belikovi trepist alla. Seda nägi ka Varenka ja tema huulilt pääses mõtlematu naer. Belikov solvus, läks koju, jäi haigeks ja suri. Kogu linn hingas kergendatult ja tundis meeletut vabadust. See tunne aga kadus kiiresti ja elu naases tavapärasesse rutiini. „Ja tõepoolest, Belikov maeti, aga kui palju samasuguseid inimesi vutlaris jäi alles, kui palju saab neid veelgi olema! ” ja kas me ise pole omal moel samasugused inimesed vutlaris!?

• · Ja eks ole, enamikule meie preilidele on ükskõik, kellele minna, kui ainult saaks minna.
• · Ma panin tähele, et väikevenelannad ainult nutavad või naeravad, vahepealset meeleolu neil ei ole.
• · Ah, vabadus, vabadus! Isegi vihje, isegi nõrk lootus temale annab hingele tiivad, eks ole tõsi!

Palat nr. 6

Tegelased: Ivan Dmitritš Gromov, Moisseika; vahimees Nikita; doktor Andrei Jefimõtš Ragin; Mihhail Averjanõtš, Hobotov

Haigemaja hoovis seisab väike maja, kuhu on paigutatud vaimuhaiged. Kogu haigla majandus on räpane ja kõle, ebainimlik ja kannatamatu. Haiglatöötaja elavad haigetega samades ruumides, parasiidid jooksevad vabalt ringi ja nakkushaigused levivad nagu tuli. Doktor Jefimõts Ragin asus ühel päeval tööle lootusega seda kõike muuta. Avastades, et süsteemi vastu ei saa, kaotab ta igasuguse huvi ja tahte tööl käia. Sõpru tal napib, sest ta peab lugu vaid mõtlevatest vaimuinimestest, mitte praktilistest härradest. Ühel päeval hullumajja astudes avastab ta ühes patsiendis kõrge vaimu. Mõtleva inimese, kellega on tõepoolest huvitav ja arendav rääkida. Vaimuhaigega suhtlemine asetab arsti enese vaimse tervise aga suure kahtluse alla ja ülelinnaliste kuulujuttude ja arvamuste tõttu peab ta pensionile jääma. Abiraha ta aga ei saa, ja seega on ta sunnitud ülalpeetavaks jääma ja ta paigutakse samuti hullumajja, kus ta ka sureb.

Ivan Dmitritš Gromov oli jõuka ametniku poeg. Tema vend suri tiisikusse ja tema isa anti võltsimiste ja pillamise pärast kohtun alla, kus too peagi suri. Kogu nende vara müüdi oksjuonil ja Ivan koos emaga jäid täiesti paljaks. Ivan rabas päevad ja ööd tööd teha, et end ja oma ema üleval pidada, jättis selle pärast kooli pooleli. Varsti suri ka tema ema. Ivan kaotas elulusti, oli umbusklik ja kergesti ärrituv kuid haritud ja armastas väga lugeda. Hoolimata tema raskest ja tahumata iseloomust armastati ja austati teda linnas. Ühel päeval nägi ta tänaval kahte arestanti, kes olid ahelais ja nende ümber oli 4 püssidega valvurit, kes vange vangimajja talutasid. Ivanile paistis äkki, et tema võiks samahästi olla nende vangide asemel. Ta ei olnud küll midagi seadusevastast teinud, aga võttis endale mõtte pähe, et teda tingimata tahetakse trellide vahele pista. Mees muutus paranoiliseks ja hakkas kõiki kahtlustama spionaasis ja teistes kurjades plaanides tema vastu. Lõpuks saadeti ta vaimuhaiglasse.

·

• · Kujuneb korratu, segane popurrii vanadest, veel lõpuni laulmata lauludest.
• · Imelik, et muul ajal polnud ta mõte kunagi nii nõtke ja leidlik nagu nüüd, millal ta iga päev leiutas tuhandeid mitmesuguseid põhjusi, et tõsiselt hirmu tunda oma vabaduse ja au pärast.
• · Ivan Dmitritšile tundus, et kogu maailma vägivald on kujunud ta selja taha ning kihutab teda taga.
• · Kui füüsiline ja moraalne roojus ühest kohast minema ajada, siis läheb see teise kohta; peab ootama, kuni ta iseenesest tuuldub.
• · Eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ning sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik muutub mustmullaks.
• · Voltaire: „Kui jumalat ei oleks, siis mõtleksid inimesed ta välja.” Mina aga usun kindlasti, et kui surematust pole siis varem või hiljem leiutab selle suur inimmõistus.
• · Inimese mugavus ja rahulolu pole väljaspool teda, vaid temas eneses. (harilik inimene ootab head või halba väljastpoolt, see on, kalessist või kabinetist, aga mõtlev olend – iseeneselt).
• · Marcus aurelius: „Valu on valu elav kujutlus: pinguta tahet, et muuta seda kujutlust, heida ta eemale, lakka kaebamast ja valu kaob.”
• · Tõelist õnne pole võimalik ilma üksindustundeta. Langenud ingel loobus jumalast tõenäoliselt sellepärast, et igatses üksindust, mida ei tunne inglid.
• · Talumatult igav. Nii on ka need inimesed, kes räägivad alati tarku ja häid sõnu, kuid sa tunned, et nad on tömbid inimesed.
• · Ja miks ei peaks imikud filosofeerima, kui nad pole rahul?

Magada tahaks:

Tegelased:

13-aastane tüdruk hoiab last. Tüdruk kiigutab last magama, aga see on kui vaimust vaevatud ja ei suiku kuidagi. Karjub ja kisendab päev läbi. Tüdruku ainsaks sooviks on seevastu kas või hetkki und. Lauldes lapsele unelaulu jääb ta magama. Ta näeb unes inimesi, kes kukuvad, ja lausa hüppavad poriloiku, ning uinuvad silmapilkselt raskesse unne. Samuti näeb ta ...

Lõpuks taipab tüdruk, et ainult üks asi segab teda magamast. Laps! Tüdruk kägistab lapse ja suikub seejärel sügavasse unne.

Daam koerakesega.

Tegelased: Daam-Anna Sergejevna, Dmitri Dmitritš Gurov

Linna saabub keegi umbes 40-aastane daam. Ta on ilusti riietatud ja käib regulaarselt oma väikese koeraga jalutamas. Linn on teda tähele pannud ja tunneb tema vastu huvi, kuid keegi ei tea temast vähematki. Anna on abielus ja elab mujal. Jaltasse tuli ta selleks, et oma mehest veidikeseks rahu saada.

Gurov on tuntud naistekütt, kuid tal on ka seaduslik abikaasa ja 3 last. Kuid tema abikaasa on kõike muud kui mehele meeltmööda. Gurovit hakkab salapärane daam huvitama ja ta sobitab tutvust. Daami ja mehe vahel tekib suhe. Anna peab mehest väga lugu, kuid arvab, et too peab teda kergemeelseks ja labaseks naiseks.

Lõpuks saab Anna oma abikaasalt kirja, et ta tagasi pöörduks. Paarike läheb lahku lubades enam mitte kohtuda. Gurov ei pea vastu ja sõidab naisele kuu aja pärast järele. Naise silmad täituvad pisaratega, sest ta lootis, et saab mehest peatselt üle, kuid tema plaan rikuti. Lugu lõppeb lahtiselt, jättes tegelased nuputama, mis edasi saab.

• · Mere monotoonne, tume mühin, mis kostis altpoolt, kõneles rahust, igavesest unest, mis meid ootab.
• · Kui kaunis õieti on, kui järele mõelda, kõik siin maailmas, kõik peale selle, mida me ise mõtleme ja teeme, kui unustame elu kõrgemad eesmärgid ja oma inimliku väärikuse.
• · Tarbetud toimingud ja kõnelused ikka ühest ja sellestsamast võtavad ära kõige parema osa ajast, parimad jõud, ja lõpuks jääb järele mingi nudi, tiivutu elu, mingi mõttetus, ja ära minna, põgeneda pole võimalik, otsekui istuksid hullumajas või vangiroodus.
• · Tundus, et veel natuke – ja lahendus on leitud, ja siis algab uus, kaunis elu. Ja mõlemad tundsid selgesti, et lõpp on veel kaugel-kaugel ja et kõige keerulisem ning raskem alles algab.

Oscar Wilde "De Profundis"

Oscar Wilde kirjutas „De Profundise” veidi enne Readingu vanglast vabanemist. See on pikk kiri Alfred Douglasele ehk Bosie’le. Wilde kirjeldab „De Profundises” üksikasjalikult oma valu ja pettumust Bosie suhtes. Kuidas sõber teda ära kasutas ja kuidas Oscar sõbra tüli pärast isaga vanglasse sattus, pere ja sõbrad kaotas, võlgadesse sattus ja maailma silmis kunsti suurkujust kurjategijaks muutus. Wilde oli hingeliselt katki ja laostunud.
Mõeldes tulevastele põlvedele, palus ta Robert Rossil enne kirja Bosie’le saatmist selle kopeerida, olles kindel, et too selle kirja hävitab.

Võiks öelda, et Wilde suri, sest oli murdunud ja õnnetu, ta ei elanud elu lõpul küll just päris vaesuses, aga oli kaotanud oma publiku ja kire.

„De Profundis” näitab Wilde suurepärast kursisolekut Vana-Kreeka loominguga ja ka hilisema maailmakirjanduse ja -kunstiga. Raske on jälgida tema mõtet lugejal, kes neist suurt ei jaga. Pool mõtet läheb justkui kaduma.

O. Wilde suri 1900.aastal. Peagi pärast tema surma hakati tema näidendeid uuesti lavastama, „De Profundis” tõlgiti mitmesse keelde ja tema varasemad teaosed pälvisid suurema tähelepanu. 1909 maeti ta ümber Pére Lachaise kalmistule, kus kivist sfinksile on raiutud read „Readingu vangla ballaadist:”

täis võõraid mälestuspisaraid sai

kaastunde katkine klaas,

sest teda on leinamas heidikud vaid

ning neil lein otsa ei saa.

„De Profundise” ja K.Kaera saate põhjal

• Kõige suurem patt on pealiskaudsus. Kõik on õige, millest on aru saadud.
  
  
• Iseloomu aluseks on tahtejõud.
  
  
• Elus ei ole tegelikult ei suuri ega väikeseid asju. Kõik asjad on võrdse väärtuse ja suurusega.
  
  
• Kannatamine on vahend, mille abil me olemas oleme, sest see on ainus vahend, mis teeb meid meie olemasolust teadlikuks, ning mälestused möödunud kannatustest on meile vajalikud meie jätkuva identsuse tagatisena, selle tõendina.
  
  
• Armastust toidab kujutlusvõime, mille abil meie tarkus ületab meie teadmised, me saame paremaks oma tunnetest, üllamaks, kui me oleme, kujutlusvõime abil suudame näha elu tervikuna, ainult selle abil võime mõista teisi nende tegelikes ja ka ideaalsetes seostes. Armastust võib toita ainult see, mis on ilus ja ilusasti väljendatud. Aga vihkamist võib toita, mis tahes.
  
  
• Inimese elu saatuslikud vead ei ole tingitus sellest, et ta on mõtlematu; mõtlematu hetk võib olla inimese kõige kaunim hetk. Need vead on tingitud sellest, et inimene on loogiline.
  
  
• Inimesele peab kõik jõudma tema loomuse kaudu. Pole mingit mõtet öelda inimesele midagi, mida ta ei tunne ega suuda mõista.
  
  
• Aga armastus ei kaubitse laadaplatsil ega kasuta harjuski kaalusid . Armastuse rõõm nagu ka intellekti rõõm seisneb selles, et tunned, et oled. Armastamise eesmärk on armastamine, ei vähem ega rohkem.
  
  
• Kordasin endale iga päev: ”Ma pean täna armastust oma südames hoidma, sest kuidas muidu ma selle päeva üle elan.”
  
  
• Kujutlusvõime oli samasugune vang, nagu olin mina. Edevus oli akende ette trellid seadnud ja vangivalvuri nimi oli vihkamine.
  
  
• Seal, kus valitseb kurbus, on maapind püha.
  
  
• Säärases meeleolus ja seda laadi armastuse sunnil laskusid pühakud põlvili, et vaestel jalgu pesta, või kummardasid pidalitõbist põsele suudlema.
  
  
• Iseenda pärast pean ma sulle andeks andma. Ei saa hoida kogu aeg oma rinnas rästikut, kes sind salvab, ega külvata igal ööl oma hinge aeda okkaid.
  
  
• Ma hävitasin ennast ise, ning et mitte kedagi, ei suurt ega väikest, ei saa hävitada keegi teine peale tema enda.
  
  
• Oma kogemuste ärapõlgamine tähendab oma arengu peatamist. Oma kogemuste eitamine tähendab oma elu valelikuks muutmist. See aga pole midagi vähemat kui hinge eitamine.
  
  
• Rõõmu ja naeru taga võib olla labane, karm ja kalk meelelaad. Aga kurbuse taga on alati kurbus. Erinevalt lõbust, valu maski ei kanna.
  
  
• Kõige hirmsam sealjuures ei ole see, et vangla murrab inimese südame – südamed ongi murdmiseks loodud -- , vaid, et ta muudab inimese südame kiviks.
  
  
• Igavene armastus tuleb anda sellele, kes seda igavesti ei vääri.
  
  
• Ta tundis, et elu on muutlik, voolav, aktiivne, ning et lasta seda ükskõik mis vormis stereotüübiks muutuda, tähendab surma.
  
  
• Inimesed, kelle sooviks on eneseteostus, ei tea kunagi, kuhu nad lähevad. Nad ei saa seda teada.
  
  
• Aga äratundmine, et inimhinge pole võimalik tunda, on tarkuse ülim saavutus.
  
  
• Lõplik saladus on inimene ise. Kui inimene on päikese kaaludega ära kaalunud ja kuu faasid ära mõõtnud ja tähthaaval seitsme taeva kaardi koostanud, jääb järele veel tema ise. Kes oskab arvutada omaenda hinge orbiiti?
  
  
• Kes ei võiks olla õnnelik, kui tal on vabadus, raamatud, lilled ja kuu?
  
  
• Kunstis ei ole headel kavatsustel vähimatki väärtust. Kogu halb kunst on heade kavatsuste tulemus.
  
  
• Mis sinus siis õieti üldse oli, mida ma mõjutada oleksin saanud? Sinu aju? See oli arendamata. Sinu kujutlusvõime? See oli surnud. Süda? See ei olnud veel sündinud.
  
  
• Hinge ülevus ei ole nakkav. Kõrged mõtted ja kõrged tunded on juba olemasoluga isoleeritud.
  

Oscar Wilde „Dorian Gray portree“

„Igasugune kunst on täiesti kasutu“

Noorus on õnn, kuid kas seda on ka igavene noorus? Mida oleksid sina valmis tegema, et olla igavesti noor?

• „Kõige harilikumgi asi muutub vaimustavaks, kui vaid seda varjata.“
  
  
• „Naer pole sõprusele sugugi halb algus, kuid lõpetamiseks on see tingimata parim moodus.“
  
  
• „Et noorust tagasi saada, on vaja vaid noorusrumalusi korrata /…/ Tänapäeval sureb suurem hulk inimesi mingisse kaine mõistuse vähki ja alles liiga hilja avastavad nad, et ainsad asjad, mida inimene kunagi ei kahetse, on tema eksimused.“
  
  
• „Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.“
  
  
• „Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt.“
• „On ainult kahte sorti naisi – lihtsad ja ülevärvitud. Esimesed on väga kasulikud. Teised on väga veetlevad.“
  
  
• „Dorian on küllalt tark, et aeg-ajalt rumalusi teha.“
  
  
• „Rikutud on ainult see elu, mille kasv on tõkestatud.“
  
  
• „Kui me oleme õnnelikud, siis oleme alati head, aga kui me oleme head, siis pole me mitte alati õnnelikud.“
  
  
• „Hea olla tähendab olla kooskõlas iseendaga.“
  
  
• „Alati on midagi naeruväärset nende inimeste tunnetes, keda me enam ei armasta. “
  
  
• „Enesesüüdistus on ikka mingil määral uhkeldamine. End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust meid hukka mõista.“
  
  
• „Kumb on koledam – kas pattude või aastate jälg?“
  
  
• „Kuid inimesel on esivanemad mitte ainult oma suguvõsas, vaid ka kirjanduses.“
  
  
• „Aga noorus naerab ka põhjuseta. See on üks ta peamisi veetlusi.“
  
  
• „Kella tiksumine kaminal näis jagavat aja üksikuteks ahastuseaatomiteks, kusjuures iga viimane kui üks neist oli talumatu.“
  
  
• „Ainus kohutav asi siis ilmas on tüdimus, Dorian. See on ainus patt, millel pole andeksandi.“
  
  
• „Muidugi, abielu on ju ainult harjumus, pealegi halb harjumus. Aga ometi on kahju loobuda isegi kõige halvematest harjumustest. Võib-olla on neist veel kõige rohkem kahju. Nad moodustavad nii tähtsa osa inimese isiksusest.“
  
  
• „Iga kuritegu on labane, just nagu iga labasus on kuritegu.“