Teisipäev, 20. aprill 2010

Erich Maria Remarque "Läänerindel muutusteta"

Remarque'l on imepärane omadus seletada seda seletamatut. Ta räägib surmast, just kui teaks ta sellest rohkem, kui keegi teine. Ta räägib elust ja sellest, milline õnn on olla elus. Isegi, kui sinult on võetud kõik ja sul ei tundu olevat tulevikku. Kui elus oled, pole veel midagi kadunud. Remarque kirjeldab hirmuäratava täpsusega olukordi, mida muidu kuidagi ette ei suudaks kujutada. Ta kirjeldab olukordi, mis tunduvad oma õuduses võimatud, kuid siiski olid kellegi jaoks igapäevaelu.

  • Üksluiselt pendeldavad autod, ühetooniliselt kõlavad hõiked, üksluiselt niriseb vihm. Ta niriseb meie peadele ja eespool autokastis lamavate surnute peadele, väikese nekruti haavatud kehale, mille haav on liiga suur ta puusale, see niriseb Kemmerichi kalmule, see niriseb meie südametele.

  • Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme sõdureid jooksmas, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor (kapralile vastav auaste mõnes armees) roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab järel oma purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota: me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus oma hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud.

  • Olen üpris rahulik. Järgnegu kuud ja aastad, nad ei võta minult midagi enam, neil ei ole minult enam midagi võtta. Ma olen nii üksi ja nii ilma ootuseta, et ma neile hirmuta vastu võin vaadata. Elu, mis mind läbi nende aastate kandis, on veel minu kätes ja silmes. Kas ma temast jagu olen saanud, seda ma ei tea. Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tahtku see, mis minus ”Mina” ütleb, seda või mitte.

  • Leer oigab ja toetub kätele; ta jookseb kiiresti verest tühjaks, keegi ei saa teda aidata. Justkui tühjaksjooksnud voolik vajub ta paari minuti pärast kokku. Mis on tal sellest nüüd kasu, et ta koolis hea matemaatik oli!
Kuidas ma saangi seda mitte armastada?!.. nüüd loen juba inglise ja eesti keelset paralleelselt...


http://www.questia.com/read/77260968?title=All%20Quiet%20on%20the%20Western%20Front

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar