Laupäev, 3. aprill 2010

Erich Maria Remarque - "Taeval ei ole soosikuid"


Remarque kirjutab kadestamisväärselt kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt sellistest asjadest, millest ei osata tavaliselt kirjutada.
Näiteks surmast. Iga tema teos keerleb selle müstilise ümber. Mida me õieti surmast teame? Vaid seda, et ta tuleb tihti siis, kui seda kõige vähem oodata oskame ja viisil mida ei ole suutnud keegi ette näha. Aga kellelgi ei ole tema eest pääsu.
Remarque'i teosed õhkavad salapära nagu ta teaks sellest palju rohkem, kui keegi teine. Ta suudab läbi oma teoste panna väärtustama pisiasju ja hetki ning rebima välja sellest, mis ei lähe meile tegelikult korda. Surmast rääkimine paneb aga elu väärtustama.
________

"Taeval ei ole soosikuid" jutustab parandamatult haigest neiust, kes lahkus sanatooriumist, et veel veidigi elu näha ja keskikka jõudvast võidusõitjast, kes riskib pidevalt oma eluga. Neid seob surma vari, mis kunagi nende peade kohalt ei lahku. Peagi lisandub sellele armastus, mis on truu, kuid ei tunne armukadedust, sest neil lihtsalt pole selleks piisavalt aega...


Kaastunne on halb reisikaaslane --- ning veelgi halvem sõidusiht.
Ja mis on ometi pikk elu? See on pikk minevik. Tulevik aga küünib üksnes järgmise hingetõmbeni.
Joomine on nakkav haigus.
Abitus on naiste ohtlikem relv – sest tegelikult ei ole ükski naine abitu.
Mida nimetab ta kalgiks? Peab see paika? Võib-olla mul pole lihtsalt aega malbeks pettuseks, mis riputab heade maneeride kassikulda ebameeldiva tõe üle ja mida siis taktitundeks nimetatakse.
„Ma räägin, et ma sind armastan, nagu peaksid sa selle eest tänaulik olema – aga ma ei mõtle seda nõnda. Ma väljendan ennast lihtsalt primitiivselt, kuna olukord on minu jaoks nii uudne.“
„Sa ei väljenda end primitiivselt.“
„Iga mees teeb seda, kui ta ei valeta.“
Täiskuuga kipub inimene hõlpsasti lendu tõusma. Ja unistustel pole ka raskustungi.
„Kas te ei taha midagi omada?“
„Ma tahan liiga paljut. Sellepärast parem mitte midagi. See teeb peaaegu sama välja.“
Kergemeelsus ei ole julgus.
Kui üksik oli tegelikult inimene, kui ta kesk elu rõõmsat juubeldamist sellesama eest heitles, ja kuidas kõik ümbritsev painajalikuks viirastuseks muutus, kui sul tuli võidelda viimase hingetõmbe pärast.
Õhupalliga võis küll lennata, kuni ta kandis –- ent maju tema külge riputada ei saanud. Ja kui ta alla kukkus, jäi järele vaid narts kortsus riiet, mitte enam õhupall.
„Ma ei ole vaikne. Ma üksnes ei räägi.“
Kindlas kohas elada tahta tähendab ka seal surra tahta.

Oskus õigel ajal lõpetada on üks maailma suurimaid kunste.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar