Ene Hion "Saatust ei valita"

Raamatus jutustavad Narva ja Vaivara lastekodu kunagised kasvandikud, kasvatajad ja teisedki, kes nendega seotud, oma läbielamistest sõja-aastatel ning hiljem. Läbivateks teemadeks küüditamine, nälg ja meeletu võitlus oma elu pärast. Raamat sisaldab ka palju pildimaterjali, väljavõtteid vanadest kirjadest ja dokumentidest ning katkendit ühe tüdruku kirjutatud eesti-vene sõnastikust, mille ta oli koostanud, kui eesti kasvandikega koos lastekodus oli ning alguses sõnagi eesti keelt ei osanud.

Tõsiselt soovitan kõigile, kes enda eluga rahul ei ole. Ning ka neile, kes on. Ma loodan, et meie põlvkond, ja järgnevad, ei saa kunagi enda nahal tunda, mis nemad pidid läbi elama. Aga me võime üritada neid mõista, neid austada ja neist mõnes valdkonnas õppust võtta.

Kirjutasin üles mõned katked, mis eriti silma jäid. Kas siis oma uskumatuse elemendi, särava tõetera või millegi muu tõttu.

• Heino Noor:
  "Meie põlvkonnale on pandud igasuguseid nimesid – küll oleme me kannatanute, küll petetute, küll küüditatute, küll kodutute, küll idealistide, küll võitjate põlvkond. Lõppude lõpuks pole oluline, kes meid kelleks peab. Pole oluline ka see, kellest meist keegi on saanud. Taksojuhiks või helikunstnikuks. Kanguriks või arstiks. Inseneriks või ohvitseriks. Professoriks või kunstnikuks.
  Me elame teadmises, et maailmas pole midagi, mis kaaluks rohkem kui elu.
  Elu nimel tasub vaeva näha. "
  
  
• Antonina Kokoreva:
  Siis määrati ta uuesti rindele. Jätsime hüvasti Nevjanski linnamäe nõlval… Ta ütles, et kui eluga tagasi tuleb, me abiellume. „Oota mind!“
  Aastaid hiljem – elasin juba Narvas, mul oli perekond – sain talt kirja: „Ometi leidsin su. Tulen. Oota mind!“ Vastasin, et hilja… Aga ta kirjutas ja aina kirjutas mulle. Kuni oma surmani.
  Kirjutas armastuskirju.
  
  
• Konstantin Mošarov: Minul läksid kevadel hambad tumedaks. Igemetest tuli kogu aeg hammaste peale verd. Kuivanud vere peale jooksis värsket verd ja nii olid hambad pidevalt tumepruunid.
  
  
• Linda Avingo: Aga kasvavatel lastel jäi ikka kõht tühjaks. Närisime kõike, mida kätte saime. Keegi soovitas musta pigi. Korjasime siis asfalditükke ja mugisime neid.
  
  
• Agnes Helvik: Vett saime jaopärast. Teeäärsed kaevud olid sõjas hävitatud või reostatud. Veepaagi juures seisis pidevalt valve. Imesime suuri raudnaelu, mis olid härmatisega kaetud. Sõit kestis igaviku.
  
  
• Valentina Õunapuu: Elu hakkas juba rööbastesse saama, kui ka mees uuesti Taškendist Narva sõitis. Lubas jälle, et hakkame kenasti koos elama. Seekord kestis meie elu vaid paar nädalat. Mees lõi mind kirvega.
  
  
• Juta Kaal: Esimese peavarju sain oma onult. Sissekirjutamine võttis aga aega. Nimelt oli majavalitsus nõus mind sissekirjutama, kui mul on töökoht. Tööle aga võeti alles siis, kui oli olemas sissekirjutus.
  
  
• Sõber, kas tead, kuidas rajutuul piitsutab
  välja peal üksikut kaske –
  nõnda ka elu mind peksab ja vintsutab,
  elu on piinavalt raske.
  
  Kui maru on vaibund, torm enam ei kohuta,
  kaske taas päikene paitab –
  kodutut ainult kurbus siis lohutab,
  rõõm selleks kaasa ei aita.
  
  -Juta Kaal
  
  
• Leo Tänav (Mees, kellel oli uskumatult palju erinevaid ameteid, lisaks sellele käis sõjaväes ja mitmes koolis ning oli joodik. Uskumatu.)
  Inimene peab oskama näha vigu mitte teiste, vaid enda juures. Varem ma arvasin, et kui miski on halvasti, siis süüdi on teised. Nüüd tean: süüdi oled alati kõiges ikka ise. Olen arusaamisele jõudnud, et tuleb alustada iseendast. Paranda ennast ja terve elu läheb paremaks. Mida kaugemale aastad jõuavad, seda selgemini saan aru elu mõttest. Ja seda õigemini taipan, mis elu on olnud.
  (Ei tea, kui hästi see mõttemall sobib kokku nälja- ja sõjaaegadega, aga kohe kindlasti sobib see tänapäeva ühiskonda, kus meil on toitu, võimalusi ja vabadust)
  
  
• Juta Kaal: Minu põhimõtteks oli – ennem suren, kui alistun.

Charles Baudelaire "Raibe"

Prantsuse keelest Johannes Aavik


Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust
sel kaunil suvehommikul;
üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust
jalgraja järsul käänakul.

Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,
ta’st välja imbus kihvtisid;
ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,
täis pööritavaid aurusid.

Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,
kui lille, mis on puhkemas;
nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas
ju olid ära nõtkemas.

Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,
teeb vängeid, õõnsaid suminaid,
kui veniv vedelik hulk röövikute ridu
vaob mööda liharäbalaid.

Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,
mis tõuseb, langeb, puruneb;
võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine
veel elab liigub, sigineb.

Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,
kui voolav vesi või kui tuul,
või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,
või lehte kahin kõrges puul.

Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,
meid vahtis silmi pöörmata,
ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,
võiks saagi kallal’ asuda.

-- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,
see haisev mäda roojasus,
mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,
mu ingel ja mu armastus!

Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,
kui lamad hauas surnuna,
kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna
all musta mulla määnduma.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,
siis hüüa ussil’ võidukast’:
et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu
mu mädanenud armsamast.

Karl Ristikivi "Hingede öö"

Ma ei hakka valetama. Mulle ei meeldinud see raamat ja ma jätsin selle pooleli. Võib-olla oli asi ka selles, et teos kuulus kohustusliku kirjanduse hulka ja tol ajal, kui seda lugesin, ei olnud ma veel vastu võtnud otsust, et ei jäta raamatuid pooleli.

Aga suurepäraseid mõtteteri leidus selles teoses rohkesti.

• Rõõmsa inimese küünarnukid ei ole valusad, ehk olgu siis ainult leinajale.
  
  
• Aga mul on raske teda kirjeldada – võiksin öelda, et ta oli ilus, aga ka, et ta oli tavaline, ja mõlemad hinnangud oleksid õiged. (Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust?
  
  
• Mida hilisem aeg, seda enam häbeneme oma teadmatust.
  
  
• Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud.
  
  
• Peale selle – unistuste kajakad ei tee kunagi pähe.
  
  
• Mis ühele magus, on teisele mürk.
  
  
• Teatud määral?Mis te sellega mõtlete? Elu teatud määral? Te peate ometi mõistma, et elu teatud määral ei rahulda kedagi. Igatahes ei rahulda see üht naist. Mitte mind.
  
  
• Mis mõtet on mul rääkida inimestega, kes teavad sama palju kui minagi.
  
  
• Aga see on hädavajalik, sest ilma sildita ei tea keegi ega oska ka huvi tunda selle vastu, mis pakis seisab.
  
  
• On aegu, mil kõik, mida näeme, on meie silmadele valus.
  
  
• Pimedus – siis näevad isegi pimedad. Pimedus on kõigile ühtviisi arusaadav. Valges ei taha keegi midagi näha, aga pimeduse saladust tahavad kõik välja uurida.
  
  
• Seda juhtub mõnikord, kuigi väga harva, et mingi soov täitub ootamatult ja hoopis teisiti kui oleme plaanitsenud, ja siis viib see meid veel rohkem segadusse kui ebaõnnestumine.
  
  
• Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine.
  
  
• Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus.
  
  
• Ei ole olulist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või meie ise. Lõpp on igal juhul lõpp.
  
  
• Ja vaevalt oligi sel tähendust, kas ta oli vana või noor – magades võib inimene olla igas vanaduses, tavaline aeg ei tähenda siin palju.

ja paljud teised.