Neljapäev, 8. september 2011

Ene Hion "Saatust ei valita"


Raamatus jutustavad Narva ja Vaivara lastekodu kunagised kasvandikud, kasvatajad ja teisedki, kes nendega seotud, oma läbielamistest sõja-aastatel ning hiljem. Läbivateks teemadeks küüditamine, nälg ja meeletu võitlus oma elu pärast. Raamat sisaldab ka palju pildimaterjali, väljavõtteid vanadest kirjadest ja dokumentidest ning katkendit ühe tüdruku kirjutatud eesti-vene sõnastikust, mille ta oli koostanud, kui eesti kasvandikega koos lastekodus oli ning alguses sõnagi eesti keelt ei osanud.

Tõsiselt soovitan kõigile, kes enda eluga rahul ei ole. Ning ka neile, kes on. Ma loodan, et meie põlvkond, ja järgnevad, ei saa kunagi enda nahal tunda, mis nemad pidid läbi elama. Aga me võime üritada neid mõista, neid austada ja neist mõnes valdkonnas õppust võtta.

Kirjutasin üles mõned katked, mis eriti silma jäid. Kas siis oma uskumatuse elemendi, särava tõetera või millegi muu tõttu.

  • Heino Noor:
    "Meie põlvkonnale on pandud igasuguseid nimesid – küll oleme me kannatanute, küll petetute, küll küüditatute, küll kodutute, küll idealistide, küll võitjate põlvkond. Lõppude lõpuks pole oluline, kes meid kelleks peab. Pole oluline ka see, kellest meist keegi on saanud. Taksojuhiks või helikunstnikuks. Kanguriks või arstiks. Inseneriks või ohvitseriks. Professoriks või kunstnikuks.
    Me elame teadmises, et maailmas pole midagi, mis kaaluks rohkem kui elu.
    E
    lu nimel tasub vaeva näha.
    "

  • Antonina Kokoreva:
    Siis määrati ta uuesti rindele. Jätsime hüvasti Nevjanski linnamäe nõlval… Ta ütles, et kui eluga tagasi tuleb, me abiellume. „Oota mind!“
    Aastaid hiljem – elasin juba Narvas, mul oli perekond – sain talt kirja: „Ometi leidsin su. Tulen. Oota mind!“ Vastasin, et hilja… Aga ta kirjutas ja aina kirjutas mulle. Kuni oma surmani.
    Kirjutas armastuskirju.

  • Konstantin Mošarov: Minul läksid kevadel hambad tumedaks. Igemetest tuli kogu aeg hammaste peale verd. Kuivanud vere peale jooksis värsket verd ja nii olid hambad pidevalt tumepruunid.

  • Linda Avingo: Aga kasvavatel lastel jäi ikka kõht tühjaks. Närisime kõike, mida kätte saime. Keegi soovitas musta pigi. Korjasime siis asfalditükke ja mugisime neid.

  • Agnes Helvik: Vett saime jaopärast. Teeäärsed kaevud olid sõjas hävitatud või reostatud. Veepaagi juures seisis pidevalt valve. Imesime suuri raudnaelu, mis olid härmatisega kaetud. Sõit kestis igaviku.

  • Valentina Õunapuu: Elu hakkas juba rööbastesse saama, kui ka mees uuesti Taškendist Narva sõitis. Lubas jälle, et hakkame kenasti koos elama. Seekord kestis meie elu vaid paar nädalat. Mees lõi mind kirvega.

  • Juta Kaal: Esimese peavarju sain oma onult. Sissekirjutamine võttis aga aega. Nimelt oli majavalitsus nõus mind sissekirjutama, kui mul on töökoht. Tööle aga võeti alles siis, kui oli olemas sissekirjutus.

  • Sõber, kas tead, kuidas rajutuul piitsutab
    välja peal üksikut kaske –
    nõnda ka elu mind peksab ja vintsutab,
    elu on piinavalt raske.

    Kui maru on vaibund, torm enam ei kohuta,
    kaske taas päikene paitab –
    kodutut ainult kurbus siis lohutab,
    rõõm selleks kaasa ei aita.

    -Juta Kaal

  • Leo Tänav (Mees, kellel oli uskumatult palju erinevaid ameteid, lisaks sellele käis sõjaväes ja mitmes koolis ning oli joodik. Uskumatu.)
    Inimene peab oskama näha vigu mitte teiste, vaid enda juures. Varem ma arvasin, et kui miski on halvasti, siis süüdi on teised. Nüüd tean: süüdi oled alati kõiges ikka ise. Olen arusaamisele jõudnud, et tuleb alustada iseendast. Paranda ennast ja terve elu läheb paremaks. Mida kaugemale aastad jõuavad, seda selgemini saan aru elu mõttest. Ja seda õigemini taipan, mis elu on olnud.
    (Ei tea, kui hästi see mõttemall sobib kokku nälja- ja sõjaaegadega, aga kohe kindlasti sobib see tänapäeva ühiskonda, kus meil on toitu, võimalusi ja vabadust)

  • Juta Kaal: Minu põhimõtteks oli – ennem suren, kui alistun.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar