Neljapäev, 8. september 2011

Charles Baudelaire "Raibe"

Prantsuse keelest Johannes Aavik


Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust
sel kaunil suvehommikul;
üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust
jalgraja järsul käänakul.

Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,
ta’st välja imbus kihvtisid;
ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,
täis pööritavaid aurusid.

Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,
kui lille, mis on puhkemas;
nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas
ju olid ära nõtkemas.

Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,
teeb vängeid, õõnsaid suminaid,
kui veniv vedelik hulk röövikute ridu
vaob mööda liharäbalaid.

Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,
mis tõuseb, langeb, puruneb;
võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine
veel elab liigub, sigineb.

Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,
kui voolav vesi või kui tuul,
või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,
või lehte kahin kõrges puul.

Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,
meid vahtis silmi pöörmata,
ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,
võiks saagi kallal’ asuda.

-- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,
see haisev mäda roojasus,
mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,
mu ingel ja mu armastus!

Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,
kui lamad hauas surnuna,
kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna
all musta mulla määnduma.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,
siis hüüa ussil’ võidukast’:
et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu
mu mädanenud armsamast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar