Laupäev, 13. oktoober 2012

Ernest Hemingway "Hüvasti, relvad"



Raamat on kirjutatud 1929, paljud faktid põhinevad kirjaniku enese elul.

Lugu noorest Ameeriklasest, kes tahab sõtta minna. Sõduriks teda ei võeta vaid saadetakse Itaaliasse Punase Risti autojuhiks. Itaalias armub ta noorde inglannasse, saab raskelt haavata ning satub eluohtlikkuse olukorda.
Lõpuks põgeneb ta oma lapseootel naisega Šveitsi, aga paistab, et õnnelik pereelu ei ole siiski tema jaoks määratud...

Suurepärane teos, mina isiklikult tundsin küll puudust kujundlikest väljenditest ning emotsionaalsetest kirjeldustest, mis on pigem omased Remarque'le, kuid siiski soovitan ka seda raamatut!

·         Lk 49: Ma teadsin, et olin pihta saanud, kummardusin ettepoole ja kobasin põlve. Põlvekohas põlve ei olnud. Käsi libises edasi ja leidis põlvekedra säärelt.
·         Lk 59: „Suudle mind jumalagajätuks.“ „Sa ilastad.“ „Ei. Ma olen sinusse lihtsalt kiindunud.“
·         Lk 199: Maailm murrab igaühte ja paljud on hiljem murtud kohast tugevad. Aga need, kes ei murdu, need maailm tapab. Tapab halastuseta kõige paremad ja kõige malbemad ja kõige vapramad. Jah, ka sinu tapab maailm, võid selles päris kindel olla, ainult et kui sa ei juhtu olema ei väga hea ega väga malbe ega väga vapper, pole tal tolle asjaga erilist kiiret.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar