Laupäev, 13. oktoober 2012

August Mälk "Tere Meri"


August Mälk'i novellikogumik, mis tegelikult valmistas mulle päris suure pettumuse. Esimesed novellid olid lootustandvad ning sarnasel tasemel Mälki mõttelise triloogia raamatutega, mida juba eelnevalt olen lugenud ("Õitsev meri," "Taeva palge all," "Hea sadam"). Kuid mida rohkem raamatu lõpupoole, seda enam hakkasid lood muutuma laialivalguvaks ning jäid tihti ka justkui pooleli.

Siiski saab pea kõikjalt välja kirjutada suurepäraseid mõtteid:

  • Paljud kirjanikud ja maalikunstnikud on ülistanud merd. Selle võimsa, elava, piiritu ja vaba suursugusus on sundinud nad tunnistama: armastan merd!
    Mina ei armasta teda, ehkki olen kasvanud jaluli ta lahevetes. Ma ei salli, et ta peab mind lapseks ja hällitab ühes lootsikuga kui laastukest. Ei salli ta lainte roomavaid paitusi, mis on kui moodsusest imbutatud naise hellitused: külmad ja reetlikud.
    Ma tahaksin pigemini anda talle piitsa ja küsida: kus on rannasaunikute pojad? /…/ Seda tahaksin ma küsida ja piitsutada ta tujukaisse läänevoogudesse teadmise, et meres on küllalt vett ja sinna pole vaja emade ja leskede pisaraid.
  • Ma ei armasta teda, kuid ta ei anna mind vabaks.
    See on sellest, et meri ei anna vabaks ühtegi randlast. Nagu maa ei anna vabaks puid. Randlased võivad teda vihata, karta, künda ta vett kurja vande saatel. Ent niipea, kui astuvad tast eemale, heitub igatsus kui sundija piitsaga nende südameisse ja nad otsivad teed tagasi – näljasele kruusamäele, kurja ja väheleivalise mere äärde.
  • …sest õnnetus ei hüüa tulles ja appiminejal pole aega end ehtida kui pulmalisel.
  • Haigus on sihandune värk, et kui poed asemele, siis heidad ta ede, et las närib ja väab sind haua poole. Aga kui hakad vastu, siis nuusudab ja leheb, et ei sest mihest saa midagid.
  • Aga ka kivid jahvatatakse jahuks, kui seda vaja on, ja kõvad südamed tallatakse üle nagu kõlbmatu rauapask, pea seda meeles!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar