Ene Hion "Saatust ei valita"

Raamatus jutustavad Narva ja Vaivara lastekodu kunagised kasvandikud, kasvatajad ja teisedki, kes nendega seotud, oma läbielamistest sõja-aastatel ning hiljem. Läbivateks teemadeks küüditamine, nälg ja meeletu võitlus oma elu pärast. Raamat sisaldab ka palju pildimaterjali, väljavõtteid vanadest kirjadest ja dokumentidest ning katkendit ühe tüdruku kirjutatud eesti-vene sõnastikust, mille ta oli koostanud, kui eesti kasvandikega koos lastekodus oli ning alguses sõnagi eesti keelt ei osanud.

Tõsiselt soovitan kõigile, kes enda eluga rahul ei ole. Ning ka neile, kes on. Ma loodan, et meie põlvkond, ja järgnevad, ei saa kunagi enda nahal tunda, mis nemad pidid läbi elama. Aga me võime üritada neid mõista, neid austada ja neist mõnes valdkonnas õppust võtta.

Kirjutasin üles mõned katked, mis eriti silma jäid. Kas siis oma uskumatuse elemendi, särava tõetera või millegi muu tõttu.

• Heino Noor:
  "Meie põlvkonnale on pandud igasuguseid nimesid – küll oleme me kannatanute, küll petetute, küll küüditatute, küll kodutute, küll idealistide, küll võitjate põlvkond. Lõppude lõpuks pole oluline, kes meid kelleks peab. Pole oluline ka see, kellest meist keegi on saanud. Taksojuhiks või helikunstnikuks. Kanguriks või arstiks. Inseneriks või ohvitseriks. Professoriks või kunstnikuks.
  Me elame teadmises, et maailmas pole midagi, mis kaaluks rohkem kui elu.
  Elu nimel tasub vaeva näha. "
  
  
• Antonina Kokoreva:
  Siis määrati ta uuesti rindele. Jätsime hüvasti Nevjanski linnamäe nõlval… Ta ütles, et kui eluga tagasi tuleb, me abiellume. „Oota mind!“
  Aastaid hiljem – elasin juba Narvas, mul oli perekond – sain talt kirja: „Ometi leidsin su. Tulen. Oota mind!“ Vastasin, et hilja… Aga ta kirjutas ja aina kirjutas mulle. Kuni oma surmani.
  Kirjutas armastuskirju.
  
  
• Konstantin Mošarov: Minul läksid kevadel hambad tumedaks. Igemetest tuli kogu aeg hammaste peale verd. Kuivanud vere peale jooksis värsket verd ja nii olid hambad pidevalt tumepruunid.
  
  
• Linda Avingo: Aga kasvavatel lastel jäi ikka kõht tühjaks. Närisime kõike, mida kätte saime. Keegi soovitas musta pigi. Korjasime siis asfalditükke ja mugisime neid.
  
  
• Agnes Helvik: Vett saime jaopärast. Teeäärsed kaevud olid sõjas hävitatud või reostatud. Veepaagi juures seisis pidevalt valve. Imesime suuri raudnaelu, mis olid härmatisega kaetud. Sõit kestis igaviku.
  
  
• Valentina Õunapuu: Elu hakkas juba rööbastesse saama, kui ka mees uuesti Taškendist Narva sõitis. Lubas jälle, et hakkame kenasti koos elama. Seekord kestis meie elu vaid paar nädalat. Mees lõi mind kirvega.
  
  
• Juta Kaal: Esimese peavarju sain oma onult. Sissekirjutamine võttis aga aega. Nimelt oli majavalitsus nõus mind sissekirjutama, kui mul on töökoht. Tööle aga võeti alles siis, kui oli olemas sissekirjutus.
  
  
• Sõber, kas tead, kuidas rajutuul piitsutab
  välja peal üksikut kaske –
  nõnda ka elu mind peksab ja vintsutab,
  elu on piinavalt raske.
  
  Kui maru on vaibund, torm enam ei kohuta,
  kaske taas päikene paitab –
  kodutut ainult kurbus siis lohutab,
  rõõm selleks kaasa ei aita.
  
  -Juta Kaal
  
  
• Leo Tänav (Mees, kellel oli uskumatult palju erinevaid ameteid, lisaks sellele käis sõjaväes ja mitmes koolis ning oli joodik. Uskumatu.)
  Inimene peab oskama näha vigu mitte teiste, vaid enda juures. Varem ma arvasin, et kui miski on halvasti, siis süüdi on teised. Nüüd tean: süüdi oled alati kõiges ikka ise. Olen arusaamisele jõudnud, et tuleb alustada iseendast. Paranda ennast ja terve elu läheb paremaks. Mida kaugemale aastad jõuavad, seda selgemini saan aru elu mõttest. Ja seda õigemini taipan, mis elu on olnud.
  (Ei tea, kui hästi see mõttemall sobib kokku nälja- ja sõjaaegadega, aga kohe kindlasti sobib see tänapäeva ühiskonda, kus meil on toitu, võimalusi ja vabadust)
  
  
• Juta Kaal: Minu põhimõtteks oli – ennem suren, kui alistun.

Charles Baudelaire "Raibe"

Prantsuse keelest Johannes Aavik


Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust
sel kaunil suvehommikul;
üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust
jalgraja järsul käänakul.

Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,
ta’st välja imbus kihvtisid;
ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,
täis pööritavaid aurusid.

Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,
kui lille, mis on puhkemas;
nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas
ju olid ära nõtkemas.

Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,
teeb vängeid, õõnsaid suminaid,
kui veniv vedelik hulk röövikute ridu
vaob mööda liharäbalaid.

Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,
mis tõuseb, langeb, puruneb;
võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine
veel elab liigub, sigineb.

Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,
kui voolav vesi või kui tuul,
või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,
või lehte kahin kõrges puul.

Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,
meid vahtis silmi pöörmata,
ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,
võiks saagi kallal’ asuda.

-- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,
see haisev mäda roojasus,
mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,
mu ingel ja mu armastus!

Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,
kui lamad hauas surnuna,
kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna
all musta mulla määnduma.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,
siis hüüa ussil’ võidukast’:
et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu
mu mädanenud armsamast.

Karl Ristikivi "Hingede öö"

Ma ei hakka valetama. Mulle ei meeldinud see raamat ja ma jätsin selle pooleli. Võib-olla oli asi ka selles, et teos kuulus kohustusliku kirjanduse hulka ja tol ajal, kui seda lugesin, ei olnud ma veel vastu võtnud otsust, et ei jäta raamatuid pooleli.

Aga suurepäraseid mõtteteri leidus selles teoses rohkesti.

• Rõõmsa inimese küünarnukid ei ole valusad, ehk olgu siis ainult leinajale.
  
  
• Aga mul on raske teda kirjeldada – võiksin öelda, et ta oli ilus, aga ka, et ta oli tavaline, ja mõlemad hinnangud oleksid õiged. (Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust?
  
  
• Mida hilisem aeg, seda enam häbeneme oma teadmatust.
  
  
• Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud.
  
  
• Peale selle – unistuste kajakad ei tee kunagi pähe.
  
  
• Mis ühele magus, on teisele mürk.
  
  
• Teatud määral?Mis te sellega mõtlete? Elu teatud määral? Te peate ometi mõistma, et elu teatud määral ei rahulda kedagi. Igatahes ei rahulda see üht naist. Mitte mind.
  
  
• Mis mõtet on mul rääkida inimestega, kes teavad sama palju kui minagi.
  
  
• Aga see on hädavajalik, sest ilma sildita ei tea keegi ega oska ka huvi tunda selle vastu, mis pakis seisab.
  
  
• On aegu, mil kõik, mida näeme, on meie silmadele valus.
  
  
• Pimedus – siis näevad isegi pimedad. Pimedus on kõigile ühtviisi arusaadav. Valges ei taha keegi midagi näha, aga pimeduse saladust tahavad kõik välja uurida.
  
  
• Seda juhtub mõnikord, kuigi väga harva, et mingi soov täitub ootamatult ja hoopis teisiti kui oleme plaanitsenud, ja siis viib see meid veel rohkem segadusse kui ebaõnnestumine.
  
  
• Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine.
  
  
• Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus.
  
  
• Ei ole olulist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või meie ise. Lõpp on igal juhul lõpp.
  
  
• Ja vaevalt oligi sel tähendust, kas ta oli vana või noor – magades võib inimene olla igas vanaduses, tavaline aeg ei tähenda siin palju.

ja paljud teised.

Leelo Tungal "Kristiina, see keskmine"

Üks lapsepõlve lemmikraamatuid, nüüd, uuesti lugedes, oli see ikka täiesti teistsugune, kui kunagi. Sest mina olen teistsugune, väärtustan teisi asju ning tean rohkem.

Ülimalt armas lugu pere keskmisest lapsest tema enda silmade läbi, tema tähelepanu ja armastuse vajadus ning kohanemine väikese õega.
Kirjanik on väga hästi tajunud lapse mõttemaailma, siirast ja ilma mingisuguse pahasoovlikkuseta.

• Nüüd on seda imikut juba mitu nädalat peetud, aga mingit paranemist pole märgata. Ütlesin emale otse välja, et Imbit ei tasu küll majas pidada, võtame parem kutsika.
  
  
• „Tead, mis: see Lontruse peremees võis olla röövel,“ arvas Klaarika. „Sai koeralt võtme ja röövib praegu rahulikult hõbelusikaid.“
  „Mis ta nendega teeb?“ ehmusin mina.
  „Mis ta teeb… Noh, sööb või… Kust mina tean? Röövlid vist lihtsalt koguvad hõbelusikaid.“
  
  
• Jah, ei tea, missugused inimesed üldse hakkavad hambaarstiks? Vist need, kes vanal ajal oleksid olnud timukad või kurjad võõrasemad või inimsööjad.
  
  
• Ema oli isa kingituse üle rõõmus isegi möödunudaastasel naistepäeval, kui selgus, et väike meelespidamine oli liigagi suur: isa oli talle ostnud läikiva rinnahoidja, mille kohta ema ütles: „See sobiks kõige suuremat kasvu kaamelile küürukaitseks!“ ja naeris nii, et silmad märjad. Õhtul mängisime meie Heleniga, et oleme vaesed kaksikud, kellele osteti kasvamise jagu suured sinised kõrvutikäimise mütsid.
  
  
• Ants asi jah – sa mõtle, kutsikas on emale parim naistepäevakink. Edaspidi hakkamegi talle i g a k s sünnipäevaks ja näärideks ja naistepäevaks kutsikaid kinkima. Mõtle, isa, koer ei närtsi kunagi, ja samuti ei saa ta olla numbrilt liiga suur ega võike nagu mõni pesuese.
  
  
• Kuid ega minul olnudki erilist tahtmist kuulsaks saada: mamma ütleb küll, et kuulsusi kantakse kätel. Aga mis sa hing siis peale hakkad, kui rahvas sind kötel hoopis valesse kohta kannab? Ja mis siis saab, kui sul pole parajasti ühtki bussipiletit taskus, et koju tagasi sõita? Kui muidugi täpselt ette teaks, kuhu see rahvas tavaliselt kuulsused kätel kannab, siis uuriks järele, mis bussiga sealt Õismäele tagasi saab…
  
  
• Elu oleks poole ilusam, kui peapesu poleks leiutatud. Ei tea, kes selle piinamise küll välja mõtles? Ma arvan, et peapesu leiutas teiste kiusamiseks maailma esimene kiilaspea.
  
  
• „Ema, eks ole kahju, et ma pole hiinlane või jaapanlane?“
  „Miks?“
  „Noh, siis oleksid mul ilusad pisikesed pilusilmad, ja seep ei satuks nii kergesti silma!“
  
  
• Ma poleks ilmaski uskunud, et vanaisa ka haige võib olla – kuidas üldse nii vana ja tark inimene t o h i b haigeks jääda?

I did not die

Do not stand by my grave and weep
I am not there, I do not sleep
I am a thousand winds that blow
I am the diamond's glint upon the snow
I am the sunlight upon ripened grain
I am the gentle autumn rain.

When you wake in the morning's hush
I am the swift, uprushing rush
Of quiet birds in circle flight
Do not stand by my grave and cry
I am not there. I did not die.

The winds of earth have gathered me
On ray's of sunlight I will fly
As I say good bye to this human race.
My Savior Jesus has called me home.
It's my soul to Him that I return.

Don't cry for me. Don't waste a tear
Because to Jesus I draw ever near
No more sorrow. No more shame
As I freely call upon His name
I know from whom I have come.

Remember the autumn and the winter too
See the diamond's glint upon the morning dew
Listen to the wind softly moan
Telling you another soldier has gone home.

Yes, in front of this grave where you stand
It no longer holds this earthly man
On wings of eagles, as swift as light
This tired soldier has made his flight.

To stand before His God, and not a hearse
But to stand before the maker of the universe.
All that I am or will ever be
Will stand before Jesus, throughout eternity.

Win or lose, I've made my choice
To stand with Jesus and rejoice
Don't wait too long to take a stand
Before you are filled with earthly sand.

Become a soldier of the cross,
And when your soul gives its last sigh
And your soul on wings will fly
To who awaits on high

You've lived your life
You've lived your days
Now give to Jesus all of your praise.

One last look, and we are gone
Flying straight to our new home.
No more struggle, no more strife
As Jesus gives us eternal life.

Even as my name is etched in this earthly stone
Don't cry for this soldier
He has gone home
Don't kneel and weep. Don't even cry
Because I'm not here
I did not die!

Mati Unt "Doonori meelespea"

Ähmane ja mõistetamatu vampiiritemaatika, laialivalguvus, mitte just eriti paeluv lugemine, aga pärleid võib siiski kõikjalt leida.

• Maailma koorem on raske kanda. Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne. Seda on palju. Ma ei nimetanud veeranditki oma kohustustest.
  
  
• Kui aga lamad, ei tõuse, siis sind unustatakse peagi. Ja unustad end isegi, unustad, et oled, unustad, et unustad.
  
  
• Aga näed sa, alati, kui hakkad midagi rääkima, tuleb pähe kõiksugu prahti, ja siis muudkui rääkid ja räägid ja räägid, aga pärast on endal nii paha tuju, et mis sa kurat nii palju rääkisid, aga vaata, vahel on nii, et ei saa kohe pidama.
  
  
• Kui tunned: kuram, teisiti ei saa. Siis ei viitsi ka väga taktitundeline olla.
  
  
• Las mees mõtleb, mis ta tahab, see on ju mehe õigus, ja palju neid õigusi tal siis ikka on!
  
  
• On hea olla valgussõõris, kui oled ilus ja tugev. Aga lamada abitult, äratada hirmuga segatud kaastunnet?
  
  
• Kes on nurga taga? Kõige rohkem on seda teemat uurinud karikaturistid. Nurga taga on nuiaga mees, ämm taignarulliga, pekingi lossikoerake, kurat teab mis, egelikult võib nurga taga olla ükskõik kes või ka mis. Muidugi, kui oleme võõras linnas, võib nurga taga olla lihtsalt võõras maastik, võõras tänav. Nurga taga võib olla trepistik, mis laskub alla jõe äärde. Nurga taga võib olla valge hobune. Kõike seda näeme alles ümber nurga pöördudes, ise nurga taha kadudes. Kui me kaome nurga taha, siis meid ei ole enam selle jaoks, kes jäi siiapoole nurka. Me langeme allapoole sündmuste horisonti, kaome musta auku.
  
  
• Metafoor areneb üha edasi, ajab juuri igale poole ja ei tähenda lõppude lõpuks enam mitte midagi.

Alessandro Baricco "See lugu"

Uusim lemmik.
Raamat jutustab Ultimost. Mehest, kelle ümber oli justkui kuldne sära. Tema lapsepõlvest, autodest, sõja-aastatest, unistusest ning armastusest. Need 300 lehekülge olid minu jaoks erilised. Siirad.

Alguslehekülgedel jooksis mitu lugu paralleelselt, killud said lõpuks kokku. Järgnes Ultimo lapsepõlve kirjeldus ning hiljem temaga seotud inimeste päevikusissekanded. Ülimalt erilisena mõjusid katkendid läbi Ultimo arengupuudega venna silmade/sõnade.

Lõpuks joonistub alles tervikpilt. Raamat mille üle rahulikult mõtiskleda.

• Suremine ja nimedepanek – midagi muud vist ei tehtagi elupäevade jooksul puhtast südamest.
  
  
• Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.
  
  
• Tema kujutluses oli auto midagi kuulekat, mis allus käsklustele ja kirgastus vaid piloodi oskajakäte vahel. Ja kuna ta oli häbiväärne meesšovinist – nagu toona kõik -- , ei olnud tal kahtlusi: auto on naissoost.
  
  
• Kuhu jõuab omadega inimene, kes tund aega käib ümber kvartali? Mõtle järele. Vastust ei ole.
  
  
• Ta tundis, kuidas pisarad tõusevad silma, ning pööras pilgu ümbruselt ja kõigelt muult, jäädes longuspäi ainiti vaatama lõpmatust iseendas, nagu teevad täiskasvanud, kui nende nõu saab korraga otsa.
  
  
• Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.
  
  
• Kohku või ära, aga ma ei kohku ja hoopis naeran, Kohku või ära sellest lausa me pead riivavast põrgumürinast, aga ma ei kohku ja hoopis naeran, Kohku või ära sellest põrgumürinast ja mustast varjust, mis riivab me pead, aga tegelikult ma ei kohku ja lagistan hoopis naerda, Tegelikult ma hakkan naerma ja vend hakkab samuti naerma, me mõlemad hakkame naerma, Tegelikult me lagistame naerda, sellal, kui must vari riivab me pead ja põrgumürin sasib juukseid, Me naerame elevusest. (Ultimo vend)