Mihhail Bulgakov "Meister ja Margarita"

See on raamat, mida iga inimene näeb täiesti erinevalt. Jah, me võime arutada põhisündmusi, põhimotiive, aga see mida selle raamatu lugemine isiksusele juurde annab on kohutavalt erinev. Selle raamatu mõistmiseks tuleks teda korduvalt lugeda. Kas või lõpmatuseni, sest ma olen kindel, et iga korraga leiab sealt midagi uut. Sisaldab paljude inimeste paralleelseid lugusid.
Puupüsti täis sümboleid. Kui juba seletada lahti kõik need, mis kirjanik meelega selle mustrisse tikkinud, tuleks seletus kordi mahukam, kui raamat ise.
Ning lisades veel sümbolid, mis sinna juhuslikult sattunud ning omavad tähtsust vaid konkreetsele lugejale...?
Soovitan kõigile, kuid hoiatan, on võimalik, et pärast selle lugemist oled segaduses ning kui lugeda see raamat läbi kahe päevaga, nagu mina seda tegin, ei tule sellest midagi head. Psüühika proovikivi.

• „Kas sa ei arva, et juuksekarva läbi lõigata võib ju vist ikka ainult see, kes ta üles riputas.“
  
  
• Iialgi ei tule kuulsus selle juurde, kes treib viletsaid värsse. Ja miks nad viletsad on? /…/ „Ma ei usu ju mitte kui midagi sellest, mis ma kirjutan!...“
  
  
• Veranda ümber luusivatel kassidel oli hommikune väljanägemine. Päev vajus poeedile peale nagu paratamatus.
  
  
• Noh, mida me ei tea, selle eest me pead anda ei saa.
  
  
• „Andke andeks…“ kähistas Stjopa ja tundis, et pohmelus õnnistab teda uue hädaga: talle näis, et põrand libiseb voodi alt minema ja kohe lendab ta, pea ees, otse pärapõrgusse.
  
  
• Nüüd tormasid Stjopa mõtted juba tulistvalu kaht rööpapaari pidi, kuid nagu seda katastroofi aegu ikka ette tuleb, ainult ühes suunas ja ülepea kurat teab kuhu.

• Rimski püüdis manada näole naeratust, mistõttu nägu läks hapuks ja tigedaks.
  
  
• Niisiis, ta ütles, ta oli tollel päeval välja läinud, kollased lilled käes, et ma ta lõpuks üles leiaksin, ja kui seda poleks juhtunud, oleks ta end mürgitanud, sest tema elu oli tühi.
  
  
• Ma astusin ellu ja mu romaan oli mul käes – ja siis lõppes mu elu.
  
  
• Ja kõige huvitavam selles vales on tõsiasi, et see on täielik vale – esimesest sõnast kuni viimaseni.
  
  
• …ja üldse ei juhtu iialgi, et kõik oleks jälle nii nagu enne.
  
  
• Ka tühiseid asju ei tohi unustada
  
  
• Alles nüüd hakkas vihma valama ja nad lendasid veemöllus nagu kolm tohutut õhumulli.
  
  
• Aga nii see on, et see, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab.
  


• Milleks rutata järele sellele, mis on juba lõppenud?

Nikolai Gogol „Surnud Hinged”

· Raamat tervikuna oli minu jaoks piinarikas lugemine, nagu kohustuslik kirjandus tihti seda on. Häirisid raamatus esinevad kirjeldused stiilis: "tõusin püsti, astusin kaks sammu, köhatasin, astusin kolm sammu ja jäin siis seisma." Kuid raamatu mõte oli hea. Venemaa väärastunud kodanlikkus jms...

• ...Tähtedest tuleb alati välja mingi sõna, mis mõnikord pagan teab mida tähendabki.
  
  
• Vahel on maailma asjad kummaliselt seatud: rõõmustav muutub ainsa hetkega kurvastavaks, kui sa vaid kauaks selle ette seisma jääd, ja siis võib jumal teab mis kõik pähe tulla.
  
  
• Aga mispärast siis keset rõõmsaid ja muretuid hetki, mil sa mitte midagi ei mõtle, sähvatab äkki iseenesest teistsugune, kummaline juga: veel ei ole naer jõudnud näolt täielikult kaduda, aga juba oled sa saanud teiseks nendesamade inimeste keskel ja juba helgib teine valgus su näol?...
  
  
• ...kuid inimesed on kergeusklikud ja lühinägelikud ning teises kuues mees näib neile teise inimesena.
  
  
• Kõigist kurbustest, millest on põimitud meie elu, tormab kõikjal lõbusalt läbi sätendav rõõm...
  
  
• On inimesi, kes ei eksisteeri maailmas mitte iseseisvate esemetena, vaid kõrvaliste täpikeste ja laigukestena mingil esemel.
  
  
• ..on isegi kaheldav, kas seda sorti isandad s.o. mitte just tüsedad, aga mitte ka just kõhnad, on üldse võimelised armastama...
  

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Martin Justus on keskealine ajalooõpetaja, kes üritab kooliellu tuua muutusi ja näeb asju teisest nurgast. Suvevaheajal sõidavad Martini naine, kellega ta on terve elu üksteisest mööda elanud ja tütar Narva-Jõesuhu suvitama. Martin jääb Tallinnasse kirjutama raamatut oma mõttelisest eeskujust Sokratesest. Peagi kohtab ta tänaval läheduses elavat noort juudi tütarlast Isebeli, kelle ema hoiab teda koguaeg enda lähedal ega lase teda kaugemale oma unistusi taga ajama. Isebel on väga andekas klaverimängija ja annab lastele klaveritunde. Martin ja Isebeli vahel tekib suhe. Suhe on nende jaoks reaalsusepiiridest väljaspool, ja nad lepivad kokku, et see lõpeb 30 päeva pärast. Sümboolne arv, inspireeritud Sokratese eluloost. Justust tabab ühel päeval hirmuhoog, et nende suhe paljastatakse ja ta üritab suhet lõpetada, või vähemalt aeglustada. Isbel lahkub solvunu ja vihasena. Järgmisel päeval kuuleb Martin, et tüdruk lasi end oma kadunud isa relvaga maha. Isa oli Isebeli eeskuju. Järgneb Martini naasemine reaalsusesse, enese leidmine ja elule andestamine.

· Võib-olla tuleb saada nii vanaks kui Sokrates, saavutada harmoonia elu, tegude ja mõtete vahel niisugusel määral, et see annab isiksuse nagu Sokrates. Aga kas sa ei muutu seejuures kuivaks, steriilseks, üliinimeseks?

· Ma ei usu mingisse sissesündinud õelusse, sellega ei saa imponeerida.

· On sadu pisiasju, mis inimesed teatud olukordadeni viivad...

· Luukidel olid südamekujulised avad, kust veidi valgust sisenes. Neile meeldisid need väikesed südamekjulised valgusvihud, mis luukide avadest voolasid saali ja magamistuppa -- "magusad, väikekodanluse mugavuse kombekad valguskiired," nagu Isebel neid oli nimetanud.

· "Miks oled sa niisugune? Ütled midagi ilusat, siis tõmbad sellele jälle kriipsu peale."
"Ma ei tõmba kriipsu peale, vaid alla."

· "Armastus - seda tunnet oled sa endale ainult selleks sugereerinud, et meie vahekorrale mingit eetilist väärtust juurde pookida."

· Jah, Martin Justus muutus äkki rahulikuks, tekkis mingi rahu, mida ta pelgas -- oli see rahu või tühjus?

· Ta ei tahtnud mõelda, vaid ainult hoida oma tütart selles enese ja endas tema leidmise tundes, mida võib kogeda ainult hingelise kaose läbi teinud inimene.

· omnis determinatio est negatio - lõplik määrang on eitamine

· Ometi, ainult vaimses kasvamises on võimalik inimese muutmine...

Jeanette Winterson "Oranges Are Not the Only Fruit"

Based on the writers childhood events. Great book!

• "A girls motto is BE PREPARED"
  
  
• I was glad I didn’t have testicles. They sounded like intestines only on the outside, and the men in the Bible were always having them cut off and not being able to go to church. Horrid.
  
  
• I was very depressed. What was all the fuss about? Better to hear about Hell now than burn in it later.
  
  
• Just because you can’t tell what it is, doesn’t mean it’s not what it is.
  
  
• No emotion is the final one.
  
  
• There are women in the world.
  There are men in the world.
  And there are beasts.
  
  
• Time is a great deadener. People forget, get bored, grow old, go away.
  
  
• People have never had a problem disposing of the past when it gets too difficult. Flesh will burn, photos will burn, and memory, what is that? The imperfect ramblings of fools who will not see the need to forget. And if we can’t dispose of it we can alter it. The dead don’t shout.
  
  
• here is some advise. If you want to keep your own teeth, make your own sandwiches…
  
  
• What is it about intimacy that makes it so very disturbing?
  
  
• Can love really belong to the demon?
  
  
• Everyone has a demon like cats have fleas.
  
  
• It is not possible to change anything until you understand the substance you wish to change. Of course people mutilate and modify, but these are fallen powers, and to change something you do not understand is the true nature of evil.
  
  
• … in a hall so high that the ceiling and the sky were confused.
  
  
• They didn’t expect Winnet to talk very much. Winnet wanted to talk. She had left her school and her followers far behind, she wanted to talk about the nature of the world, why it was there at all, and what they were all doing in it. Yet at the same time she knew her old world had much in it that was wrong. If she talked about it, good and bad, they would think her mad, and then she would have no one. She had to pretend she was just like them, and when she made a mistake, they smiled and remembered she was foreign.
  
  
• If the demons lie within they travel with you.
  
  
• Everyone thinks their own situatsion most tragic. I am no exception.

Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus”

Kas on olemas täiuslik kuritegu? Kuritegu, mis ei tekita süümepiinu ja mille tagamaid on võimatu kindlaks teha? Ja kui on, siis on tema õnnetuseks see, et kui see tõepoolest täiuslik on, ei saa selle geniaalsusest keegi kunagi aimu...

• Peaasi – tühised asjakesed, tühised asjakesed! Tühised asjakesed ongi need, mis alati ja kõik hävitavad...
  
  
• Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna võiks. On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna!
  
  
• Kõigega harjub inimjätis!
  
  
• Ja milleks tükkisin mina siin aitama? Olen siis mina mõni avitaja? On mul õigus aidata?
  
  
• Peas vasardas ühtejärge imelik mõte, nagu nokiks kanapoeg munakooresse auku, ja see mõte huvitas teda väga.
  
  
• · Juba ainult seegi tundus talle kummalisena ja imelikuna, et ta oli seisma jäänud just samale paigale, kus vareminigi, nagu oleks ta tõepoolest arvamusel, et tema võib praegu ka sellestsamast, millest vareminigi, mõelda ning huvi tunda nendesamade teemade ja piltide vastu, mis huvitasid teda... alles nii hiljuti.
  
  
• Nii see on: aus ja tundeline inimene puistab oma südant, asjalik inimene aga sööb ja kuulab ja pärast pistab nahka.
  
  
• Vale on ainuke eesõigus, mis kuulub inimesele kõigi organismide seas. Valetad – tõeni jõuad! Sellepärast olengi inimene, et valetan. Pole veel ühegi tõeni muidu jõutud, ilma et poleks korda neliteist, võibolla ka sada neliteist valetatud, ja see on omasugune auväärsus, noh, aga meie ei oska omast peast valetadagi! Valeta mulle, kuid valeta omapäraselt, ja ma annan sulle suud. Omapäraselt valetada, see on peaaegu parem kui teiste, võõraste järgi tõtt rääkida; esimesel juhul oled inimene, teisel – ainult lind!
  
  
• · Peab ju ometi lõpuks tõsiselt ja otsekoheselt arutama, mitte aga lapse moodi nutma ja karjuma, et jumal ei luba!
  
  
• · ...süüdistavad faktid on ju kahe otsaga vorstid...
  
  
• · Nõelatud enesearmastuse must uss näris kogu öö tema südant.
  
  
• · Sajast kodujänesest ei saa kunagi hobust, sajast kahtlusest ei tõuse kunagi tõestust.- Inglise vanasõna
  
  
• Ei ole maailmas midagi raskemat kui otsekohesus ja mitte midagi kergemat kui meelitus. Kui otsekohesuses leidub üks sajandikki valetooni, siis tekib silmapilk dissonants ja selle kannul käib skandaal. On aga meelituses kõik kuni viimase toonini vale, isegi siis on ta meelepärane ja teda kuulatakse lõbuga; kuigi jõhkra lõbuga, ometi lõbuga.
  
  
• Teil on õigus, ta ei armasta mind; kuid kunagi ärge vastutage asjade eest, mis on olnud mehe ja naise või mehe ja armukese vahel. Siin leidub ikka nurgake, mis jääb kogu maailmale alati teadmatuks ja mida tunnevad ainult nemad kahekesi.
  
  
• Unenäod on loodusseadused, mis inimestes kisendavad.

Friedebert Tuglas "Felix Ormusson"

Raamat, mis tervikuna ei pakkunud minule midagi. Lugu jäi natuke mõistmatuks, kuid raamat oli täistipitud mõtteterasid, mis on lausa geniaalsed.

• Sest Sinu geniaalsuses ei ole ma isegi neil hetkil kahelnud, mil olen kahelnud Su olemasolus.
  
  
• Ei ole seda inetust, mida kaugus ei ilustaks.
  
  
• Ma kuulen palju hääli, kuid vaikus kestab sellest hoolimata.
  
  
• Süüa määratud tundidel ja minna varakult magama - see on väikekodanlaste viis.
  
  
• Taas loojub päike, värvid ja rõõmud kaovad kui varjud - ja elu on jälle ühe päeva võrra lühem, ühe päikese võrra vaesem!
  
  
• Kuis ilude ja rõõmude vahel tuleb valida. Õnnede vahel peab valima. Ja juba see tähendab, et me iial ei või õnnelikud olla.
  
  
• Õnnetus on just selles, et õnnevõimalusi nii palju on.
  
  
• Kuis võib siis õnnelik olla, kui kardad õnnega petta saada!?
  
  
• Sest pole midagi luulevaesemat, kui noor tüdruk 10. kuni 15. eluaastani. Ta on luine ja puine, tölpide silmadega ja sööb palju.
  
  
• Nii tarkus kui rumalus on naisele mehe silmis kaunistuseks. Nad lisavad mõlemad ta meeldivust. Kuid meest hindab naine ainult ta mõistuse järgi.
  
  
• Vajusin nagu kivi põhja, oma õnnest raske südamega.
  
  
• Kui jumal on igavene, siis on ta juba ammugi vähemalt igavusse surnud.
  
  
• Esteetiliselt oleme tihti ka selles süüdi, mida olemaski pole.
  
  
• Ükski inimene pole iseenesest nii huvitav, et võiks teise elu täielikult täita.
  
  
• Me vaatame teineteisele otsa, mina ja mu unistus, ning me naeratame. Kord olime tõsised ja kurvad, nüüd oskame juba naerda, maailma ning enesegi üle. Iroonia on meid noorendanud.
  
  
• Ma olen liiga õnnelik, et veel mõtelda. Liiga õnnelik, et isegi tunda veel.
  
  
• Armastus - ei kirg, ei himu, ei avatlus - vaid ainult unistus, ainult igatsus, ainult äratatud aimus - aistlikum, kui kirg, himu ning avatlus!
  
  
• "Marion pole minu unistus, kaugeltki mitte. Kuid ta on rohkem, kui olen unistada osanud. Olen unistanud traagilisest armastusest, kuid armastus tuli lihtsa ja inimlikuna. Ta täitis äärteni mu südame. Mu elu sai äkki rikkaks. Ah, kui ääretult vaene on ta seni olnudki!"
  
  
• "Öö on antud meile, et seda uuesti ja paremini teha, mis päeval ei õnnestunud. Selleks on meil kiusavad mõtted valvates ja uned magades. Siis oleme targad, kavalad ja osavad. Hääletult ja liikumatult voodis lamades peame oma kõige ilusamad kõned.
  Need on tunnid meie eneste jaoks, meie mina-probleemi jaoks, meie kahetsuste, õnne-igatsuse ning saavutamatute unistuste jaoks."
  
  
• Õnne väravad käivad väljapoole lahti, tormates ei pääse sisse.
  
  
• Mõtte mõtlemise mõttetus.
  
  
• Nüüd võiks kuningatütar kasvõi kerjust armastada ja kerjuse võtta. Kuid nüüdne aeg on ühtlasi proosaline aeg: kuningatütred ei armu enam kerjustesse.

E.M Remarque „Armasta oma ligimest”

Kui sulle meeldib Remarque, siis sa armastad ka seda raamatut...

• Lõunaks anti lahjat oasuppi ilma ubadeta. Õhtuks sedasama, ainult selle vahega, et nüüd nimetati seda kohviks.
  
  
• Selle jaoks, kes vee all ujub, on tähtis ainus üks: kuidas jälle veepinnale pääseda, teda ei huvita, mis värvi on kalad.
  
  
• Võtame, Kern! Maailma suure müsteeriumi terviseks! Sünnitus! Kas teate, miks see müsteerium on? Sellepärast, et hiljem ikkagi surrakse. Proosit!
  
  
• Kui sinu kõrval keegi sureb, siis sa ei taju seda. See on maailma õnnetus. Kaastunne ei ole valu. Kaastunne on varjatud kahjurõõm. Kergendatud ohkamine, et see ei ole sina ise ega ka keegi, keda sa armastad.
  
  
• Kõik temas kuivas ja tolmas. Tal oli tunne, justkui oleks ta sütt ja vatti alla neelanud. Nagu ei saaks ta enam kunagi päris puhtaks.
  
  
• Kreeka vanad kangelased nutsid rohkem, kui narrid sentimentaalsed naised meie päevil. Nemad teadsid, et kurbust ei tohi endasse koguda. Meie ideaaliks on raidkuju vankumatu julgus. Seda ei ole sugugi vaja. Ole kurb, siis saad sellest varsti lahti.
  
  
• Kurbus on mõnikord inimese viimane õnn.
  
  
• Olgem rõõmsad! Elu saab varsti otsa, ja tagantjärele ei anna meile keegi midagi selle eest, kas me rõõmsad või kurvad olime.
  
  
• Ta teadis juba, kusagil oma õhkkergetes luudes ja veresoonte hallis tuharägastikus, et naine ei tule tagasi. Ta teadis seda alateadvuses, aga hirmu kangekaelsusega hoidis ta kinni mõttetutest sõnadest.
  
  
• Kas te teate, mis on maailmas kõige kohutavam? Kui ausalt öelda, siis see, et lõpuks kõik harjumuseks muutub. Isegi niinimetatud ekstaasid.
  
  
• Hetkeks tundus Kernile imelikuna, et seal luukide taga töötasid inimesed, kelle arvates oli väga tähtis kaitsta oma pluusikäiseid vähese töösaasta eest, kuna samas siinpool tunglesid inimesed, kelle elu oli üleni saasta sisse vajunud.
  
  
• Kas ma pean seda sulle igal õhtul kordama? Ma armastan sind nii, et olen armukade isegi voodi peale, milles sa lamad. Sa peaksid lamama minus, minu südames ja minu veres!
  
  
• Hea mälu on sõpruse tugisammas – ja armastuse hukk.
  
  
• Niikaua kui olemas oled, ei ole veel midagi kaotatud!
  
  
• Sõnad, liiga suured sõnad, aga kas oligi olemas väikseid sõnu selle väikluse väljendamiseks, mis sind pulbriks hõõrub ja ära kulutab.