laupäev, 5. märts 2011

Nikolai Gogol „Surnud Hinged”

· Raamat tervikuna oli minu jaoks piinarikas lugemine, nagu kohustuslik kirjandus tihti seda on. Häirisid raamatus esinevad kirjeldused stiilis: "tõusin püsti, astusin kaks sammu, köhatasin, astusin kolm sammu ja jäin siis seisma." Kuid raamatu mõte oli hea. Venemaa väärastunud kodanlikkus jms...


  • ...Tähtedest tuleb alati välja mingi sõna, mis mõnikord pagan teab mida tähendabki.

  • Vahel on maailma asjad kummaliselt seatud: rõõmustav muutub ainsa hetkega kurvastavaks, kui sa vaid kauaks selle ette seisma jääd, ja siis võib jumal teab mis kõik pähe tulla.

  • Aga mispärast siis keset rõõmsaid ja muretuid hetki, mil sa mitte midagi ei mõtle, sähvatab äkki iseenesest teistsugune, kummaline juga: veel ei ole naer jõudnud näolt täielikult kaduda, aga juba oled sa saanud teiseks nendesamade inimeste keskel ja juba helgib teine valgus su näol?...

  • ...kuid inimesed on kergeusklikud ja lühinägelikud ning teises kuues mees näib neile teise inimesena.

  • Kõigist kurbustest, millest on põimitud meie elu, tormab kõikjal lõbusalt läbi sätendav rõõm...

  • On inimesi, kes ei eksisteeri maailmas mitte iseseisvate esemetena, vaid kõrvaliste täpikeste ja laigukestena mingil esemel.

  • ..on isegi kaheldav, kas seda sorti isandad s.o. mitte just tüsedad, aga mitte ka just kõhnad, on üldse võimelised armastama...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar