August Mälk "Taeva palge all"

Tänapäevase kirjanduskäsitluse kohaselt kuulub see teos August Mälk'i n-ö mõttelisse triloogiasse:

#1 "Õitsev meri" 1935
#2 "Taeva palge all" 1937
#3 "Hea sadam" 1942

Kõik raamatud jutustavad rannarahva elust, võitlustest merega ning tohutust austusest selle kõikvõimsa vastu. Mälk jutustab ka suhetest ning saatusest. Triloogia on suurepärane lugemine!
Võib-olla on minu jaoks soodustav tegur see, et olen ise mere äärest pärit ning neis raamatutes mainitakse ka Virtsut, mis teeb alati südame soojaks!

• Olgu meheks, et tuleb. Näe, või neid vähe, kes lähevad ja kaovad kui kivid vette. Kelle viib vesi või tõbi, kes unustaja südamega ning kaob samuti. Mine, küsi ilmast enam tagasi.
  
  
• Ega elu anna vedada just sedasi, kuidas silm tahaks.
  
  
• Eks iga töö ole mehine, kui võtad mehiselt otsast kinni.
  
  
• Kui saab elada, siis saab elada, ja surma pärast ei maksagi muretseda – see tuleb isegi!
  
  
• Kuid midagi rohkemat kui elu ei saa maailmast keegi ja kahte kõhtu pole ka kellelgi, olgu siis, et ühel on sinna rohkem sisse panna kui teisel. Kuid kas see on siis nii tähtis, et sest maksab kõnelda? Jah, nooruses muidugi, siis on inimesel niisugune tunne, et nüüd just kasvavad kohe tiivad selga ja siis lendan! Jah, kuid siis leiab end samalt mutihunnikult, kus varem istus, või pisut kõrgemalt või madalamalt! Kuid kõik see rabelemine ja jooksmine ja maailma mööda kiilikargamine – mis mõte sellel siis oli? Sellepärast – on õige, mis kõri ütleb: võta seda, mis viinamägi annab, ja vaata neitsit, kui ta suplema läheb! Kõik muu on tühi töö ja vaimu närimine!
  
  
• Siht peab olema teada, mingu siis sõiduga, kuidas läheb.
  
  
• Ning emad – neil on vähe und ja ärksad kõrvad, sest neil on süda kuulmisele abiks. Nii nad teavad ja muretsevad vahel enamgi kui majas tõeliselt sünnib.
  
  
• Elu on pikk. Ning tas on palju head. Mure-head ja rõõmu-head.
  
  
• Tuleb juured ajada mingil kujul neisse paikadesse ja elada siin. Kui see tahtmine ainult homseks ei kao, nagu kaob ploomimarjalt õrn, puhas sinendav udukord, kui teda puudutavad kellegi käed, ja maailmas ei ole niisugustest kätest puudu.
  
  
• Ning kui see päev kõlbab palveks, ju siis ka patuks!
  
  
• „Targem on juba lasta kord minna, nii et oleks lõpp!“
  „Tark hoiab lõpu alati nii kaugele kui võimalik, kuigi lootus oleks veel napim kui meil siin!“
  
  
• Sama tujukas vesi uhab ju mõlemaid randu ja randlane mõistab randlast, olgu ta mis rahvast, sest ta teab, et tuuled puhuvad mitmeti ja see pole kuskil kirjas, kes satub järgmisena võõrsile ja vajab abi.
  
  
• Nii see elu on – pahandust ja päikest. Aga ikkagi selge järg, pole nii kui temal, et ei näe üldse teed!...
  
  
• Aga keda sa nüüd varna riputad? Oma riik ja rahvas! Näe, puudus ka, kui inimesel pole vaenlast! Nagu koer kirpudeta! Mis sa teed pika päeva! Igav hakkab!
  
  
• Purjus mees teeb, mis kaine tahab.
  
  
• Jah, kes oskaks elada, sel pole tervist; kes on terve – see ei oska!
  
  
• Ta ei vaata enam! Ei päikest ega merd! Surnud ei näe enam midagi!...
  
  
• Sinu isa on rikkam kui mina, kuid kas ta uni on sellepärast parem! Jah, see on, et palju, mis inimene tahab, kuid üsna vähe on, mis talle vaja on! Kuid sedasamast nagu ei leiagi kunagi üles!...
  
  
• Ja iga laev, mis pole veel hukkunud, võib minna ühel päeval sadamasse.
  
  
• Kui ka häda kukil, ikka ütleme, et hästi! Ja siis läheb hästi!
  
  
• Sest mis üks teisest mõtleb – see on nagu vesi jää all – selle voolusid ei näe keegi.
  
  
• Ja soovi ja täitumise vahel on tihti rohkem maad kui inimene jõuab käia.
  
  
• Kuid valmiks küpsenud mõte on nagu täiskavanud lind – ta ei taha enam seista kinnises peas.
  
  
• Kas see oli siis tõesti möödas? Kogu see lugu? Kõik? Ei, elu on vist siiski tihti inimese vastu parem kui inimene ise!
  

Palun...

... mulle üks selline tuba (või mitu)!

Ene Hion "Saatust ei valita"

Raamatus jutustavad Narva ja Vaivara lastekodu kunagised kasvandikud, kasvatajad ja teisedki, kes nendega seotud, oma läbielamistest sõja-aastatel ning hiljem. Läbivateks teemadeks küüditamine, nälg ja meeletu võitlus oma elu pärast. Raamat sisaldab ka palju pildimaterjali, väljavõtteid vanadest kirjadest ja dokumentidest ning katkendit ühe tüdruku kirjutatud eesti-vene sõnastikust, mille ta oli koostanud, kui eesti kasvandikega koos lastekodus oli ning alguses sõnagi eesti keelt ei osanud.

Tõsiselt soovitan kõigile, kes enda eluga rahul ei ole. Ning ka neile, kes on. Ma loodan, et meie põlvkond, ja järgnevad, ei saa kunagi enda nahal tunda, mis nemad pidid läbi elama. Aga me võime üritada neid mõista, neid austada ja neist mõnes valdkonnas õppust võtta.

Kirjutasin üles mõned katked, mis eriti silma jäid. Kas siis oma uskumatuse elemendi, särava tõetera või millegi muu tõttu.

• Heino Noor:
  "Meie põlvkonnale on pandud igasuguseid nimesid – küll oleme me kannatanute, küll petetute, küll küüditatute, küll kodutute, küll idealistide, küll võitjate põlvkond. Lõppude lõpuks pole oluline, kes meid kelleks peab. Pole oluline ka see, kellest meist keegi on saanud. Taksojuhiks või helikunstnikuks. Kanguriks või arstiks. Inseneriks või ohvitseriks. Professoriks või kunstnikuks.
  Me elame teadmises, et maailmas pole midagi, mis kaaluks rohkem kui elu.
  Elu nimel tasub vaeva näha. "
  
  
• Antonina Kokoreva:
  Siis määrati ta uuesti rindele. Jätsime hüvasti Nevjanski linnamäe nõlval… Ta ütles, et kui eluga tagasi tuleb, me abiellume. „Oota mind!“
  Aastaid hiljem – elasin juba Narvas, mul oli perekond – sain talt kirja: „Ometi leidsin su. Tulen. Oota mind!“ Vastasin, et hilja… Aga ta kirjutas ja aina kirjutas mulle. Kuni oma surmani.
  Kirjutas armastuskirju.
  
  
• Konstantin Mošarov: Minul läksid kevadel hambad tumedaks. Igemetest tuli kogu aeg hammaste peale verd. Kuivanud vere peale jooksis värsket verd ja nii olid hambad pidevalt tumepruunid.
  
  
• Linda Avingo: Aga kasvavatel lastel jäi ikka kõht tühjaks. Närisime kõike, mida kätte saime. Keegi soovitas musta pigi. Korjasime siis asfalditükke ja mugisime neid.
  
  
• Agnes Helvik: Vett saime jaopärast. Teeäärsed kaevud olid sõjas hävitatud või reostatud. Veepaagi juures seisis pidevalt valve. Imesime suuri raudnaelu, mis olid härmatisega kaetud. Sõit kestis igaviku.
  
  
• Valentina Õunapuu: Elu hakkas juba rööbastesse saama, kui ka mees uuesti Taškendist Narva sõitis. Lubas jälle, et hakkame kenasti koos elama. Seekord kestis meie elu vaid paar nädalat. Mees lõi mind kirvega.
  
  
• Juta Kaal: Esimese peavarju sain oma onult. Sissekirjutamine võttis aga aega. Nimelt oli majavalitsus nõus mind sissekirjutama, kui mul on töökoht. Tööle aga võeti alles siis, kui oli olemas sissekirjutus.
  
  
• Sõber, kas tead, kuidas rajutuul piitsutab
  välja peal üksikut kaske –
  nõnda ka elu mind peksab ja vintsutab,
  elu on piinavalt raske.
  
  Kui maru on vaibund, torm enam ei kohuta,
  kaske taas päikene paitab –
  kodutut ainult kurbus siis lohutab,
  rõõm selleks kaasa ei aita.
  
  -Juta Kaal
  
  
• Leo Tänav (Mees, kellel oli uskumatult palju erinevaid ameteid, lisaks sellele käis sõjaväes ja mitmes koolis ning oli joodik. Uskumatu.)
  Inimene peab oskama näha vigu mitte teiste, vaid enda juures. Varem ma arvasin, et kui miski on halvasti, siis süüdi on teised. Nüüd tean: süüdi oled alati kõiges ikka ise. Olen arusaamisele jõudnud, et tuleb alustada iseendast. Paranda ennast ja terve elu läheb paremaks. Mida kaugemale aastad jõuavad, seda selgemini saan aru elu mõttest. Ja seda õigemini taipan, mis elu on olnud.
  (Ei tea, kui hästi see mõttemall sobib kokku nälja- ja sõjaaegadega, aga kohe kindlasti sobib see tänapäeva ühiskonda, kus meil on toitu, võimalusi ja vabadust)
  
  
• Juta Kaal: Minu põhimõtteks oli – ennem suren, kui alistun.

Charles Baudelaire "Raibe"

Prantsuse keelest Johannes Aavik


Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust
sel kaunil suvehommikul;
üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust
jalgraja järsul käänakul.

Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,
ta’st välja imbus kihvtisid;
ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,
täis pööritavaid aurusid.

Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,
kui lille, mis on puhkemas;
nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas
ju olid ära nõtkemas.

Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,
teeb vängeid, õõnsaid suminaid,
kui veniv vedelik hulk röövikute ridu
vaob mööda liharäbalaid.

Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,
mis tõuseb, langeb, puruneb;
võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine
veel elab liigub, sigineb.

Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,
kui voolav vesi või kui tuul,
või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,
või lehte kahin kõrges puul.

Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,
meid vahtis silmi pöörmata,
ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,
võiks saagi kallal’ asuda.

-- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,
see haisev mäda roojasus,
mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,
mu ingel ja mu armastus!

Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,
kui lamad hauas surnuna,
kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna
all musta mulla määnduma.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,
siis hüüa ussil’ võidukast’:
et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu
mu mädanenud armsamast.