Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus”

Kas on olemas täiuslik kuritegu? Kuritegu, mis ei tekita süümepiinu ja mille tagamaid on võimatu kindlaks teha? Ja kui on, siis on tema õnnetuseks see, et kui see tõepoolest täiuslik on, ei saa selle geniaalsusest keegi kunagi aimu...

• Peaasi – tühised asjakesed, tühised asjakesed! Tühised asjakesed ongi need, mis alati ja kõik hävitavad...
  
  
• Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna võiks. On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna!
  
  
• Kõigega harjub inimjätis!
  
  
• Ja milleks tükkisin mina siin aitama? Olen siis mina mõni avitaja? On mul õigus aidata?
  
  
• Peas vasardas ühtejärge imelik mõte, nagu nokiks kanapoeg munakooresse auku, ja see mõte huvitas teda väga.
  
  
• · Juba ainult seegi tundus talle kummalisena ja imelikuna, et ta oli seisma jäänud just samale paigale, kus vareminigi, nagu oleks ta tõepoolest arvamusel, et tema võib praegu ka sellestsamast, millest vareminigi, mõelda ning huvi tunda nendesamade teemade ja piltide vastu, mis huvitasid teda... alles nii hiljuti.
  
  
• Nii see on: aus ja tundeline inimene puistab oma südant, asjalik inimene aga sööb ja kuulab ja pärast pistab nahka.
  
  
• Vale on ainuke eesõigus, mis kuulub inimesele kõigi organismide seas. Valetad – tõeni jõuad! Sellepärast olengi inimene, et valetan. Pole veel ühegi tõeni muidu jõutud, ilma et poleks korda neliteist, võibolla ka sada neliteist valetatud, ja see on omasugune auväärsus, noh, aga meie ei oska omast peast valetadagi! Valeta mulle, kuid valeta omapäraselt, ja ma annan sulle suud. Omapäraselt valetada, see on peaaegu parem kui teiste, võõraste järgi tõtt rääkida; esimesel juhul oled inimene, teisel – ainult lind!
  
  
• · Peab ju ometi lõpuks tõsiselt ja otsekoheselt arutama, mitte aga lapse moodi nutma ja karjuma, et jumal ei luba!
  
  
• · ...süüdistavad faktid on ju kahe otsaga vorstid...
  
  
• · Nõelatud enesearmastuse must uss näris kogu öö tema südant.
  
  
• · Sajast kodujänesest ei saa kunagi hobust, sajast kahtlusest ei tõuse kunagi tõestust.- Inglise vanasõna
  
  
• Ei ole maailmas midagi raskemat kui otsekohesus ja mitte midagi kergemat kui meelitus. Kui otsekohesuses leidub üks sajandikki valetooni, siis tekib silmapilk dissonants ja selle kannul käib skandaal. On aga meelituses kõik kuni viimase toonini vale, isegi siis on ta meelepärane ja teda kuulatakse lõbuga; kuigi jõhkra lõbuga, ometi lõbuga.
  
  
• Teil on õigus, ta ei armasta mind; kuid kunagi ärge vastutage asjade eest, mis on olnud mehe ja naise või mehe ja armukese vahel. Siin leidub ikka nurgake, mis jääb kogu maailmale alati teadmatuks ja mida tunnevad ainult nemad kahekesi.
  
  
• Unenäod on loodusseadused, mis inimestes kisendavad.