Oscar Wilde "De Profundis"

Oscar Wilde kirjutas „De Profundise” veidi enne Readingu vanglast vabanemist. See on pikk kiri Alfred Douglasele ehk Bosie’le. Wilde kirjeldab „De Profundises” üksikasjalikult oma valu ja pettumust Bosie suhtes. Kuidas sõber teda ära kasutas ja kuidas Oscar sõbra tüli pärast isaga vanglasse sattus, pere ja sõbrad kaotas, võlgadesse sattus ja maailma silmis kunsti suurkujust kurjategijaks muutus. Wilde oli hingeliselt katki ja laostunud.
Mõeldes tulevastele põlvedele, palus ta Robert Rossil enne kirja Bosie’le saatmist selle kopeerida, olles kindel, et too selle kirja hävitab.

Võiks öelda, et Wilde suri, sest oli murdunud ja õnnetu, ta ei elanud elu lõpul küll just päris vaesuses, aga oli kaotanud oma publiku ja kire.

„De Profundis” näitab Wilde suurepärast kursisolekut Vana-Kreeka loominguga ja ka hilisema maailmakirjanduse ja -kunstiga. Raske on jälgida tema mõtet lugejal, kes neist suurt ei jaga. Pool mõtet läheb justkui kaduma.

O. Wilde suri 1900.aastal. Peagi pärast tema surma hakati tema näidendeid uuesti lavastama, „De Profundis” tõlgiti mitmesse keelde ja tema varasemad teaosed pälvisid suurema tähelepanu. 1909 maeti ta ümber Pére Lachaise kalmistule, kus kivist sfinksile on raiutud read „Readingu vangla ballaadist:”

täis võõraid mälestuspisaraid sai

kaastunde katkine klaas,

sest teda on leinamas heidikud vaid

ning neil lein otsa ei saa.

„De Profundise” ja K.Kaera saate põhjal

• Kõige suurem patt on pealiskaudsus. Kõik on õige, millest on aru saadud.
  
  
• Iseloomu aluseks on tahtejõud.
  
  
• Elus ei ole tegelikult ei suuri ega väikeseid asju. Kõik asjad on võrdse väärtuse ja suurusega.
  
  
• Kannatamine on vahend, mille abil me olemas oleme, sest see on ainus vahend, mis teeb meid meie olemasolust teadlikuks, ning mälestused möödunud kannatustest on meile vajalikud meie jätkuva identsuse tagatisena, selle tõendina.
  
  
• Armastust toidab kujutlusvõime, mille abil meie tarkus ületab meie teadmised, me saame paremaks oma tunnetest, üllamaks, kui me oleme, kujutlusvõime abil suudame näha elu tervikuna, ainult selle abil võime mõista teisi nende tegelikes ja ka ideaalsetes seostes. Armastust võib toita ainult see, mis on ilus ja ilusasti väljendatud. Aga vihkamist võib toita, mis tahes.
  
  
• Inimese elu saatuslikud vead ei ole tingitus sellest, et ta on mõtlematu; mõtlematu hetk võib olla inimese kõige kaunim hetk. Need vead on tingitud sellest, et inimene on loogiline.
  
  
• Inimesele peab kõik jõudma tema loomuse kaudu. Pole mingit mõtet öelda inimesele midagi, mida ta ei tunne ega suuda mõista.
  
  
• Aga armastus ei kaubitse laadaplatsil ega kasuta harjuski kaalusid . Armastuse rõõm nagu ka intellekti rõõm seisneb selles, et tunned, et oled. Armastamise eesmärk on armastamine, ei vähem ega rohkem.
  
  
• Kordasin endale iga päev: ”Ma pean täna armastust oma südames hoidma, sest kuidas muidu ma selle päeva üle elan.”
  
  
• Kujutlusvõime oli samasugune vang, nagu olin mina. Edevus oli akende ette trellid seadnud ja vangivalvuri nimi oli vihkamine.
  
  
• Seal, kus valitseb kurbus, on maapind püha.
  
  
• Säärases meeleolus ja seda laadi armastuse sunnil laskusid pühakud põlvili, et vaestel jalgu pesta, või kummardasid pidalitõbist põsele suudlema.
  
  
• Iseenda pärast pean ma sulle andeks andma. Ei saa hoida kogu aeg oma rinnas rästikut, kes sind salvab, ega külvata igal ööl oma hinge aeda okkaid.
  
  
• Ma hävitasin ennast ise, ning et mitte kedagi, ei suurt ega väikest, ei saa hävitada keegi teine peale tema enda.
  
  
• Oma kogemuste ärapõlgamine tähendab oma arengu peatamist. Oma kogemuste eitamine tähendab oma elu valelikuks muutmist. See aga pole midagi vähemat kui hinge eitamine.
  
  
• Rõõmu ja naeru taga võib olla labane, karm ja kalk meelelaad. Aga kurbuse taga on alati kurbus. Erinevalt lõbust, valu maski ei kanna.
  
  
• Kõige hirmsam sealjuures ei ole see, et vangla murrab inimese südame – südamed ongi murdmiseks loodud -- , vaid, et ta muudab inimese südame kiviks.
  
  
• Igavene armastus tuleb anda sellele, kes seda igavesti ei vääri.
  
  
• Ta tundis, et elu on muutlik, voolav, aktiivne, ning et lasta seda ükskõik mis vormis stereotüübiks muutuda, tähendab surma.
  
  
• Inimesed, kelle sooviks on eneseteostus, ei tea kunagi, kuhu nad lähevad. Nad ei saa seda teada.
  
  
• Aga äratundmine, et inimhinge pole võimalik tunda, on tarkuse ülim saavutus.
  
  
• Lõplik saladus on inimene ise. Kui inimene on päikese kaaludega ära kaalunud ja kuu faasid ära mõõtnud ja tähthaaval seitsme taeva kaardi koostanud, jääb järele veel tema ise. Kes oskab arvutada omaenda hinge orbiiti?
  
  
• Kes ei võiks olla õnnelik, kui tal on vabadus, raamatud, lilled ja kuu?
  
  
• Kunstis ei ole headel kavatsustel vähimatki väärtust. Kogu halb kunst on heade kavatsuste tulemus.
  
  
• Mis sinus siis õieti üldse oli, mida ma mõjutada oleksin saanud? Sinu aju? See oli arendamata. Sinu kujutlusvõime? See oli surnud. Süda? See ei olnud veel sündinud.
  
  
• Hinge ülevus ei ole nakkav. Kõrged mõtted ja kõrged tunded on juba olemasoluga isoleeritud.