Mihhail Bulgakov "Meister ja Margarita"

See on raamat, mida iga inimene näeb täiesti erinevalt. Jah, me võime arutada põhisündmusi, põhimotiive, aga see mida selle raamatu lugemine isiksusele juurde annab on kohutavalt erinev. Selle raamatu mõistmiseks tuleks teda korduvalt lugeda. Kas või lõpmatuseni, sest ma olen kindel, et iga korraga leiab sealt midagi uut. Sisaldab paljude inimeste paralleelseid lugusid.
Puupüsti täis sümboleid. Kui juba seletada lahti kõik need, mis kirjanik meelega selle mustrisse tikkinud, tuleks seletus kordi mahukam, kui raamat ise.
Ning lisades veel sümbolid, mis sinna juhuslikult sattunud ning omavad tähtsust vaid konkreetsele lugejale...?
Soovitan kõigile, kuid hoiatan, on võimalik, et pärast selle lugemist oled segaduses ning kui lugeda see raamat läbi kahe päevaga, nagu mina seda tegin, ei tule sellest midagi head. Psüühika proovikivi.

• „Kas sa ei arva, et juuksekarva läbi lõigata võib ju vist ikka ainult see, kes ta üles riputas.“
  
  
• Iialgi ei tule kuulsus selle juurde, kes treib viletsaid värsse. Ja miks nad viletsad on? /…/ „Ma ei usu ju mitte kui midagi sellest, mis ma kirjutan!...“
  
  
• Veranda ümber luusivatel kassidel oli hommikune väljanägemine. Päev vajus poeedile peale nagu paratamatus.
  
  
• Noh, mida me ei tea, selle eest me pead anda ei saa.
  
  
• „Andke andeks…“ kähistas Stjopa ja tundis, et pohmelus õnnistab teda uue hädaga: talle näis, et põrand libiseb voodi alt minema ja kohe lendab ta, pea ees, otse pärapõrgusse.
  
  
• Nüüd tormasid Stjopa mõtted juba tulistvalu kaht rööpapaari pidi, kuid nagu seda katastroofi aegu ikka ette tuleb, ainult ühes suunas ja ülepea kurat teab kuhu.

• Rimski püüdis manada näole naeratust, mistõttu nägu läks hapuks ja tigedaks.
  
  
• Niisiis, ta ütles, ta oli tollel päeval välja läinud, kollased lilled käes, et ma ta lõpuks üles leiaksin, ja kui seda poleks juhtunud, oleks ta end mürgitanud, sest tema elu oli tühi.
  
  
• Ma astusin ellu ja mu romaan oli mul käes – ja siis lõppes mu elu.
  
  
• Ja kõige huvitavam selles vales on tõsiasi, et see on täielik vale – esimesest sõnast kuni viimaseni.
  
  
• …ja üldse ei juhtu iialgi, et kõik oleks jälle nii nagu enne.
  
  
• Ka tühiseid asju ei tohi unustada
  
  
• Alles nüüd hakkas vihma valama ja nad lendasid veemöllus nagu kolm tohutut õhumulli.
  
  
• Aga nii see on, et see, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab.
  


• Milleks rutata järele sellele, mis on juba lõppenud?