Friedebert Tuglas "Felix Ormusson"

Raamat, mis tervikuna ei pakkunud minule midagi. Lugu jäi natuke mõistmatuks, kuid raamat oli täistipitud mõtteterasid, mis on lausa geniaalsed.

• Sest Sinu geniaalsuses ei ole ma isegi neil hetkil kahelnud, mil olen kahelnud Su olemasolus.
  
  
• Ei ole seda inetust, mida kaugus ei ilustaks.
  
  
• Ma kuulen palju hääli, kuid vaikus kestab sellest hoolimata.
  
  
• Süüa määratud tundidel ja minna varakult magama - see on väikekodanlaste viis.
  
  
• Taas loojub päike, värvid ja rõõmud kaovad kui varjud - ja elu on jälle ühe päeva võrra lühem, ühe päikese võrra vaesem!
  
  
• Kuis ilude ja rõõmude vahel tuleb valida. Õnnede vahel peab valima. Ja juba see tähendab, et me iial ei või õnnelikud olla.
  
  
• Õnnetus on just selles, et õnnevõimalusi nii palju on.
  
  
• Kuis võib siis õnnelik olla, kui kardad õnnega petta saada!?
  
  
• Sest pole midagi luulevaesemat, kui noor tüdruk 10. kuni 15. eluaastani. Ta on luine ja puine, tölpide silmadega ja sööb palju.
  
  
• Nii tarkus kui rumalus on naisele mehe silmis kaunistuseks. Nad lisavad mõlemad ta meeldivust. Kuid meest hindab naine ainult ta mõistuse järgi.
  
  
• Vajusin nagu kivi põhja, oma õnnest raske südamega.
  
  
• Kui jumal on igavene, siis on ta juba ammugi vähemalt igavusse surnud.
  
  
• Esteetiliselt oleme tihti ka selles süüdi, mida olemaski pole.
  
  
• Ükski inimene pole iseenesest nii huvitav, et võiks teise elu täielikult täita.
  
  
• Me vaatame teineteisele otsa, mina ja mu unistus, ning me naeratame. Kord olime tõsised ja kurvad, nüüd oskame juba naerda, maailma ning enesegi üle. Iroonia on meid noorendanud.
  
  
• Ma olen liiga õnnelik, et veel mõtelda. Liiga õnnelik, et isegi tunda veel.
  
  
• Armastus - ei kirg, ei himu, ei avatlus - vaid ainult unistus, ainult igatsus, ainult äratatud aimus - aistlikum, kui kirg, himu ning avatlus!
  
  
• "Marion pole minu unistus, kaugeltki mitte. Kuid ta on rohkem, kui olen unistada osanud. Olen unistanud traagilisest armastusest, kuid armastus tuli lihtsa ja inimlikuna. Ta täitis äärteni mu südame. Mu elu sai äkki rikkaks. Ah, kui ääretult vaene on ta seni olnudki!"
  
  
• "Öö on antud meile, et seda uuesti ja paremini teha, mis päeval ei õnnestunud. Selleks on meil kiusavad mõtted valvates ja uned magades. Siis oleme targad, kavalad ja osavad. Hääletult ja liikumatult voodis lamades peame oma kõige ilusamad kõned.
  Need on tunnid meie eneste jaoks, meie mina-probleemi jaoks, meie kahetsuste, õnne-igatsuse ning saavutamatute unistuste jaoks."
  
  
• Õnne väravad käivad väljapoole lahti, tormates ei pääse sisse.
  
  
• Mõtte mõtlemise mõttetus.
  
  
• Nüüd võiks kuningatütar kasvõi kerjust armastada ja kerjuse võtta. Kuid nüüdne aeg on ühtlasi proosaline aeg: kuningatütred ei armu enam kerjustesse.