laupäev, 5. märts 2011

Maksim Gorki „Ema“


Lugu venemaa tööstusrahva revolutsiooni algusest. Rasketes oludes elavatest töölistest, kes hakkasid tõde taga ajama ja jagama, töölistest, kes hakkasid harima rahvast, et nende verd imevatele kõrgema klassi inimestele vastu hakata ja lõpetada nende priiskamine ja töölisrahva tööga tapmine.
Loo keskmes on mässavate tööliste juhi ema, kes leiab tänu poja kirele endale uue elu mõtte. kogu elu on naine elanud pidevas abikaasa vägivalla hirmus: lasknud ennast peksta, aga mitte kunagi vastu hakanud. Kannatades mehe vägivalda ja viinalembust, elanud aastakümneid ning selles vaimus kasvatanud üles poja. Poja, kes on juba algusest peale temast ja nende armetust elust lahku kasvanud, kellel on õilsad aated, ning kes need aated ka emas esile kutsub. Koos oma emaga olid nad tõelised töörahva kangelased.
+ Imestama paneb kohtusüsteemi kirjeldamine. Kohus, millele juba nädal enne on pealinnast kohtuotsus ette saadetud. Õiglane kohus on seega muutunud labaseks ja piinavaks teatriks. See väljendab Venemaa küünilisust ja rahvaga mängimist. Ükskõik kui palju vene rahvas sellega võidelnud on, pole see mäng kuhugi kadunud ka tänapäeval.

  • Ainult need on tõelised inimesed, kes purustavad ahelad inimese mõistuselt.
  • Jah, natukene õnne on igaühele hea! Kuid ei ole inimesi, kes natukest õnne tahaksid. Aga kui teda on palju, on ta odav…
  • Ühes otsas antakse pähe, teises otsas pestakse jalgu, aga mis keskel on?
    Keskel olevad inimesed lakuvad käsi neil kes pähe annavad, ja imevad nende verd, kellele pähe antakse – see on keskkoht!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar