laupäev, 5. märts 2011

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Martin Justus on keskealine ajalooõpetaja, kes üritab kooliellu tuua muutusi ja näeb asju teisest nurgast. Suvevaheajal sõidavad Martini naine, kellega ta on terve elu üksteisest mööda elanud ja tütar Narva-Jõesuhu suvitama. Martin jääb Tallinnasse kirjutama raamatut oma mõttelisest eeskujust Sokratesest. Peagi kohtab ta tänaval läheduses elavat noort juudi tütarlast Isebeli, kelle ema hoiab teda koguaeg enda lähedal ega lase teda kaugemale oma unistusi taga ajama. Isebel on väga andekas klaverimängija ja annab lastele klaveritunde. Martin ja Isebeli vahel tekib suhe. Suhe on nende jaoks reaalsusepiiridest väljaspool, ja nad lepivad kokku, et see lõpeb 30 päeva pärast. Sümboolne arv, inspireeritud Sokratese eluloost. Justust tabab ühel päeval hirmuhoog, et nende suhe paljastatakse ja ta üritab suhet lõpetada, või vähemalt aeglustada. Isbel lahkub solvunu ja vihasena. Järgmisel päeval kuuleb Martin, et tüdruk lasi end oma kadunud isa relvaga maha. Isa oli Isebeli eeskuju. Järgneb Martini naasemine reaalsusesse, enese leidmine ja elule andestamine.

· Võib-olla tuleb saada nii vanaks kui Sokrates, saavutada harmoonia elu, tegude ja mõtete vahel niisugusel määral, et see annab isiksuse nagu Sokrates. Aga kas sa ei muutu seejuures kuivaks, steriilseks, üliinimeseks?

· Ma ei usu mingisse sissesündinud õelusse, sellega ei saa imponeerida.

· On sadu pisiasju, mis inimesed teatud olukordadeni viivad...

· Luukidel olid südamekujulised avad, kust veidi valgust sisenes. Neile meeldisid need väikesed südamekjulised valgusvihud, mis luukide avadest voolasid saali ja magamistuppa -- "magusad, väikekodanluse mugavuse kombekad valguskiired," nagu Isebel neid oli nimetanud.

· "Miks oled sa niisugune? Ütled midagi ilusat, siis tõmbad sellele jälle kriipsu peale."
"Ma ei tõmba kriipsu peale, vaid alla."

· "Armastus - seda tunnet oled sa endale ainult selleks sugereerinud, et meie vahekorrale mingit eetilist väärtust juurde pookida."

· Jah, Martin Justus muutus äkki rahulikuks, tekkis mingi rahu, mida ta pelgas -- oli see rahu või tühjus?

· Ta ei tahtnud mõelda, vaid ainult hoida oma tütart selles enese ja endas tema leidmise tundes, mida võib kogeda ainult hingelise kaose läbi teinud inimene.

· omnis determinatio est negatio - lõplik määrang on eitamine

· Ometi, ainult vaimses kasvamises on võimalik inimese muutmine...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Postita kommentaar