Hermann Hesse "Stepihunt"

Üle pika aja üks raamat millest ma vaimustuses olen. Ja mitte selle pärast, et raamatu lugu oleks olnud eriline, vaid Hesse on eriline.
Raamat oli täis mõtisklusi, mis pärinesid just kui minu enese peast. Kuid oli palju ilusamini kirja pandud, kui mina seda suudaks. Kuid nendest mõtteteradest hõõgus elutarkust ja kogemusi, mida minul veel eriti pakkuda ei ole. Läbi kriitilise pilgu kujutas ta lootust, vastuolulisust ja inimese keerulist sisemaailma. ainus raamat, millest olen kirjutanud 4 lk häid kohti välja. Super!

• Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.
• Ilus on rahulolu, valutus, need talutavad, vimmas päevad, kus valu ja lõbu kumbki karjuda ei söanda, kus kõik ainult sosistavad ja kikivarvul käivad.
• Kui ma olen tükk aega olnud ilma naudingute või valudeta ja hinganud niinimetatud heade päevade leiget läilat talutavust, siis tunnen ma end oma lapsikus hinges niivõrd haledana ja armetuna, et ma roostetanud tänulikkuselüüra unise rahulolujumala rahulolevasse näkku virutan ja meelsamini ühe õige kuratliku valu põletamist kannatan, kui seda tervislikku toatemperatuuri. Minus põleb siis metsik tugevate tunnete ja sensatsiooni iha, raev selle summutatud, lameda, normeeritud ja steriliseeritud elu vastu ning märatsev himu midagi puruks peksta, näiteks mõnd kaubamaja või katedraali või iseennast, riskantsete lollustega hakkama saada, rebida paaril austatud ebajumalal parukad peast, muretseda mõnele mässulisele koolipoisile tagasi pilet Hamburgi, võrgutada mõni väike tüdruk ära või käänata mõnel kodanliku korra esindajal silmnägu kuklasse. Sest seda vihkan, jälestan ja nean ma siiski kõige kirglikumalt, seda kodanluse rahulolu, tervist, mugavlemist, seda turgutatud optimismi, seda keskpärase, normaalse, läbilõikelise tulusat ja tõhusat kultiveerimist.
• Noh, see oli möödas, see karikas oli tühjaks joodud ja teda ei täidetud mulle enam. Oli sellest kahju? Sellest ei olnud kahju. Millestki polnud kahju, mis oli möödas. Kahju oli nüüdsest ja tänasest, kõigist neist loendamatuist tundidest ja päevadest, mis mul kaduma läksid, mida ma ainult kannatasin, mis ei toonud ei kingitusi ega vapustusi. Aga jumalale tänu, oli ka erandeid, vahel harva oli ka teistsuguseid tunde, need tõid vapustusi, tõid kingitusi, kiskusid müüre maha ja juhtisid mind eksinut tagasi maailma elava südame juurde.
• Ühel ööl juhtus, et ma hakkasin ärgates värsse üles ütlema, liiga ilusaid ja liiga kummalisi värsse, et oleks võinud mõeldagi nende kirjapanekule. Värsse, mida ma hommikul enam ei mäletanud, kuid mis olid minus peidus nagu raske pähklituum vanas, pragulises koores.
• Huumor jääb alati mingil moel kodanlikuks, kuigi ehtne kodanlane on võimetu teda mõistma.
• Elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda, nagu polekski see loobumine – kõiki neid kõrge elutarkuse armastatud ja sageli formuleeritud nõudeid on võimeline täitma üksnes huumor.
• Aga see polnud teadmine ega mõistmine, mida ma püüdsin, mida ma meeleheitlikult ihkasin, vaid elamus, otsus, tõuge ja äralend.
• Aga kui sul on oma lõbu jaoks teiste inimeste luba vaja, siis oled sa tõesti õnnetu mehike!
• Kas siis ideaalid on kättesaamiseks? Kas meie, inimesed, elame siis selleks, et surma ära kaotada? Ei, me elame selleks, et teda karta ja siis jälle armastada, ja just tänu temale hõõgub see elupisku mõnikord veidi aega nii kaunilt.
• Mu elu oli olnud vaevarikas, eksirajaline ja õnnetu, ta viis loobumisele ja eitusele, ta oli kibe kogu inimsaatuse soolast, kuid ta oli olnud rikas, uhke ja rikas, veel viletsuseski kuninglik. See hävinguni jäänud jupike teed võis ka tervenisti armetul kombel raisatud saada, kuid selle tuum oli õilis, tal oli nägu ja tõuõilsust, siin polnud mängus pennid, mäng käis tähtedele.
• Paljud pühakud olid alguses suured patused, ka patt võib olla tee pühadusele, patt ja pahe.
• Noh, ja igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta.
• Iga hetk võib jälle paar hirvesokukest kohale joosta, ja neid filosoofiaga ei tapa, rauas peavad ikkagi kuulid olema.
• „Ah poisil hale meel, ja kibe on keel ja kiheleb neel? Ah kardad lugejaid, neid pugejaid, su teoste neelajaid, ka trükkikeelajaid ja äratrükkijaid ja tüllitükkijaid ja pealetükkijaid? No on aga mure! Naera, et sure! Oh sind lõdipüksi – nii õnnetu ja üksi, et tee või püksi! Oh sind paljast ja haljast ja trükinäljast, ei saa aru naljast! Nii kipakas, nii napakas, nii takerdand, nii tokerdand, nii nikastand, nii nokastand! Jumal aita, kurat sind maita juba ei paita: kas tahad või ei taha, küll ta pargib su naha selle eest, et sa kõik vihud teiste pealt maha!“
• Ka kasinalt andekas saab küpseks, kui ta läbi paari aastasaja on tormanud.
• Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!
• Huumor on alati võllahuumor ja vajadusel õpitegi te seda võlla all.
• Te peate elama ja te peate naerma õppima. Peate õppima kuulama elu neetud raadiomuusikat, peate austama vaimu selle taga, peate õppima naerma selles oleva kila-kola üle! Ja kõik, rohkem teilt ei nõuta!