Jeanette Winterson "Oranges Are Not the Only Fruit"

Based on the writers childhood events. Great book!

• "A girls motto is BE PREPARED"
  
  
• I was glad I didn’t have testicles. They sounded like intestines only on the outside, and the men in the Bible were always having them cut off and not being able to go to church. Horrid.
  
  
• I was very depressed. What was all the fuss about? Better to hear about Hell now than burn in it later.
  
  
• Just because you can’t tell what it is, doesn’t mean it’s not what it is.
  
  
• No emotion is the final one.
  
  
• There are women in the world.
  There are men in the world.
  And there are beasts.
  
  
• Time is a great deadener. People forget, get bored, grow old, go away.
  
  
• People have never had a problem disposing of the past when it gets too difficult. Flesh will burn, photos will burn, and memory, what is that? The imperfect ramblings of fools who will not see the need to forget. And if we can’t dispose of it we can alter it. The dead don’t shout.
  
  
• here is some advise. If you want to keep your own teeth, make your own sandwiches…
  
  
• What is it about intimacy that makes it so very disturbing?
  
  
• Can love really belong to the demon?
  
  
• Everyone has a demon like cats have fleas.
  
  
• It is not possible to change anything until you understand the substance you wish to change. Of course people mutilate and modify, but these are fallen powers, and to change something you do not understand is the true nature of evil.
  
  
• … in a hall so high that the ceiling and the sky were confused.
  
  
• They didn’t expect Winnet to talk very much. Winnet wanted to talk. She had left her school and her followers far behind, she wanted to talk about the nature of the world, why it was there at all, and what they were all doing in it. Yet at the same time she knew her old world had much in it that was wrong. If she talked about it, good and bad, they would think her mad, and then she would have no one. She had to pretend she was just like them, and when she made a mistake, they smiled and remembered she was foreign.
  
  
• If the demons lie within they travel with you.
  
  
• Everyone thinks their own situatsion most tragic. I am no exception.

Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus”

Kas on olemas täiuslik kuritegu? Kuritegu, mis ei tekita süümepiinu ja mille tagamaid on võimatu kindlaks teha? Ja kui on, siis on tema õnnetuseks see, et kui see tõepoolest täiuslik on, ei saa selle geniaalsusest keegi kunagi aimu...

• Peaasi – tühised asjakesed, tühised asjakesed! Tühised asjakesed ongi need, mis alati ja kõik hävitavad...
  
  
• Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna võiks. On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna!
  
  
• Kõigega harjub inimjätis!
  
  
• Ja milleks tükkisin mina siin aitama? Olen siis mina mõni avitaja? On mul õigus aidata?
  
  
• Peas vasardas ühtejärge imelik mõte, nagu nokiks kanapoeg munakooresse auku, ja see mõte huvitas teda väga.
  
  
• · Juba ainult seegi tundus talle kummalisena ja imelikuna, et ta oli seisma jäänud just samale paigale, kus vareminigi, nagu oleks ta tõepoolest arvamusel, et tema võib praegu ka sellestsamast, millest vareminigi, mõelda ning huvi tunda nendesamade teemade ja piltide vastu, mis huvitasid teda... alles nii hiljuti.
  
  
• Nii see on: aus ja tundeline inimene puistab oma südant, asjalik inimene aga sööb ja kuulab ja pärast pistab nahka.
  
  
• Vale on ainuke eesõigus, mis kuulub inimesele kõigi organismide seas. Valetad – tõeni jõuad! Sellepärast olengi inimene, et valetan. Pole veel ühegi tõeni muidu jõutud, ilma et poleks korda neliteist, võibolla ka sada neliteist valetatud, ja see on omasugune auväärsus, noh, aga meie ei oska omast peast valetadagi! Valeta mulle, kuid valeta omapäraselt, ja ma annan sulle suud. Omapäraselt valetada, see on peaaegu parem kui teiste, võõraste järgi tõtt rääkida; esimesel juhul oled inimene, teisel – ainult lind!
  
  
• · Peab ju ometi lõpuks tõsiselt ja otsekoheselt arutama, mitte aga lapse moodi nutma ja karjuma, et jumal ei luba!
  
  
• · ...süüdistavad faktid on ju kahe otsaga vorstid...
  
  
• · Nõelatud enesearmastuse must uss näris kogu öö tema südant.
  
  
• · Sajast kodujänesest ei saa kunagi hobust, sajast kahtlusest ei tõuse kunagi tõestust.- Inglise vanasõna
  
  
• Ei ole maailmas midagi raskemat kui otsekohesus ja mitte midagi kergemat kui meelitus. Kui otsekohesuses leidub üks sajandikki valetooni, siis tekib silmapilk dissonants ja selle kannul käib skandaal. On aga meelituses kõik kuni viimase toonini vale, isegi siis on ta meelepärane ja teda kuulatakse lõbuga; kuigi jõhkra lõbuga, ometi lõbuga.
  
  
• Teil on õigus, ta ei armasta mind; kuid kunagi ärge vastutage asjade eest, mis on olnud mehe ja naise või mehe ja armukese vahel. Siin leidub ikka nurgake, mis jääb kogu maailmale alati teadmatuks ja mida tunnevad ainult nemad kahekesi.
  
  
• Unenäod on loodusseadused, mis inimestes kisendavad.

Friedebert Tuglas "Felix Ormusson"

Raamat, mis tervikuna ei pakkunud minule midagi. Lugu jäi natuke mõistmatuks, kuid raamat oli täistipitud mõtteterasid, mis on lausa geniaalsed.

• Sest Sinu geniaalsuses ei ole ma isegi neil hetkil kahelnud, mil olen kahelnud Su olemasolus.
  
  
• Ei ole seda inetust, mida kaugus ei ilustaks.
  
  
• Ma kuulen palju hääli, kuid vaikus kestab sellest hoolimata.
  
  
• Süüa määratud tundidel ja minna varakult magama - see on väikekodanlaste viis.
  
  
• Taas loojub päike, värvid ja rõõmud kaovad kui varjud - ja elu on jälle ühe päeva võrra lühem, ühe päikese võrra vaesem!
  
  
• Kuis ilude ja rõõmude vahel tuleb valida. Õnnede vahel peab valima. Ja juba see tähendab, et me iial ei või õnnelikud olla.
  
  
• Õnnetus on just selles, et õnnevõimalusi nii palju on.
  
  
• Kuis võib siis õnnelik olla, kui kardad õnnega petta saada!?
  
  
• Sest pole midagi luulevaesemat, kui noor tüdruk 10. kuni 15. eluaastani. Ta on luine ja puine, tölpide silmadega ja sööb palju.
  
  
• Nii tarkus kui rumalus on naisele mehe silmis kaunistuseks. Nad lisavad mõlemad ta meeldivust. Kuid meest hindab naine ainult ta mõistuse järgi.
  
  
• Vajusin nagu kivi põhja, oma õnnest raske südamega.
  
  
• Kui jumal on igavene, siis on ta juba ammugi vähemalt igavusse surnud.
  
  
• Esteetiliselt oleme tihti ka selles süüdi, mida olemaski pole.
  
  
• Ükski inimene pole iseenesest nii huvitav, et võiks teise elu täielikult täita.
  
  
• Me vaatame teineteisele otsa, mina ja mu unistus, ning me naeratame. Kord olime tõsised ja kurvad, nüüd oskame juba naerda, maailma ning enesegi üle. Iroonia on meid noorendanud.
  
  
• Ma olen liiga õnnelik, et veel mõtelda. Liiga õnnelik, et isegi tunda veel.
  
  
• Armastus - ei kirg, ei himu, ei avatlus - vaid ainult unistus, ainult igatsus, ainult äratatud aimus - aistlikum, kui kirg, himu ning avatlus!
  
  
• "Marion pole minu unistus, kaugeltki mitte. Kuid ta on rohkem, kui olen unistada osanud. Olen unistanud traagilisest armastusest, kuid armastus tuli lihtsa ja inimlikuna. Ta täitis äärteni mu südame. Mu elu sai äkki rikkaks. Ah, kui ääretult vaene on ta seni olnudki!"
  
  
• "Öö on antud meile, et seda uuesti ja paremini teha, mis päeval ei õnnestunud. Selleks on meil kiusavad mõtted valvates ja uned magades. Siis oleme targad, kavalad ja osavad. Hääletult ja liikumatult voodis lamades peame oma kõige ilusamad kõned.
  Need on tunnid meie eneste jaoks, meie mina-probleemi jaoks, meie kahetsuste, õnne-igatsuse ning saavutamatute unistuste jaoks."
  
  
• Õnne väravad käivad väljapoole lahti, tormates ei pääse sisse.
  
  
• Mõtte mõtlemise mõttetus.
  
  
• Nüüd võiks kuningatütar kasvõi kerjust armastada ja kerjuse võtta. Kuid nüüdne aeg on ühtlasi proosaline aeg: kuningatütred ei armu enam kerjustesse.

E.M Remarque „Armasta oma ligimest”

Kui sulle meeldib Remarque, siis sa armastad ka seda raamatut...

• Lõunaks anti lahjat oasuppi ilma ubadeta. Õhtuks sedasama, ainult selle vahega, et nüüd nimetati seda kohviks.
  
  
• Selle jaoks, kes vee all ujub, on tähtis ainus üks: kuidas jälle veepinnale pääseda, teda ei huvita, mis värvi on kalad.
  
  
• Võtame, Kern! Maailma suure müsteeriumi terviseks! Sünnitus! Kas teate, miks see müsteerium on? Sellepärast, et hiljem ikkagi surrakse. Proosit!
  
  
• Kui sinu kõrval keegi sureb, siis sa ei taju seda. See on maailma õnnetus. Kaastunne ei ole valu. Kaastunne on varjatud kahjurõõm. Kergendatud ohkamine, et see ei ole sina ise ega ka keegi, keda sa armastad.
  
  
• Kõik temas kuivas ja tolmas. Tal oli tunne, justkui oleks ta sütt ja vatti alla neelanud. Nagu ei saaks ta enam kunagi päris puhtaks.
  
  
• Kreeka vanad kangelased nutsid rohkem, kui narrid sentimentaalsed naised meie päevil. Nemad teadsid, et kurbust ei tohi endasse koguda. Meie ideaaliks on raidkuju vankumatu julgus. Seda ei ole sugugi vaja. Ole kurb, siis saad sellest varsti lahti.
  
  
• Kurbus on mõnikord inimese viimane õnn.
  
  
• Olgem rõõmsad! Elu saab varsti otsa, ja tagantjärele ei anna meile keegi midagi selle eest, kas me rõõmsad või kurvad olime.
  
  
• Ta teadis juba, kusagil oma õhkkergetes luudes ja veresoonte hallis tuharägastikus, et naine ei tule tagasi. Ta teadis seda alateadvuses, aga hirmu kangekaelsusega hoidis ta kinni mõttetutest sõnadest.
  
  
• Kas te teate, mis on maailmas kõige kohutavam? Kui ausalt öelda, siis see, et lõpuks kõik harjumuseks muutub. Isegi niinimetatud ekstaasid.
  
  
• Hetkeks tundus Kernile imelikuna, et seal luukide taga töötasid inimesed, kelle arvates oli väga tähtis kaitsta oma pluusikäiseid vähese töösaasta eest, kuna samas siinpool tunglesid inimesed, kelle elu oli üleni saasta sisse vajunud.
  
  
• Kas ma pean seda sulle igal õhtul kordama? Ma armastan sind nii, et olen armukade isegi voodi peale, milles sa lamad. Sa peaksid lamama minus, minu südames ja minu veres!
  
  
• Hea mälu on sõpruse tugisammas – ja armastuse hukk.
  
  
• Niikaua kui olemas oled, ei ole veel midagi kaotatud!
  
  
• Sõnad, liiga suured sõnad, aga kas oligi olemas väikseid sõnu selle väikluse väljendamiseks, mis sind pulbriks hõõrub ja ära kulutab.
  

Erich Maria Remarque "Aeg antud elada, aeg antud surra"

Sõda, armastus, unelmad, surm, hetke õnn...
Ma arvan, et tsitaadid räägivad juba enda eest...

• Sauer: „Aasta eest pissisin veel kõrges kaares. Rangelt, sõjakalt, nagu kord ja kohus. Tundsin end hästi. Esmaklassiline lobi! Iga päev liikusime edasi nii ja nii mitu kilomeetrit! Arvasin, et peatselt olen jälle kodus. Nüüd pissin nagu eraisik, nukralt ja ilma lustita.”
  
  
• Rääkimine oli asjatu ja ohtlik. Ja too seletamatu , mis käratult ja pikkamisi pärale oli jõudnud, oli liiga suur, liiga ebamäärane ja pealegi sünge. Rääkida võib teenistusest, söögist ja külmast. Tollest seletamatust ja surnutest ei räägita.
  
  
• Telegraafitraadid saatsid rongi. Nad kiikusid üles ja alla – justkui helitu meloodia lõputu noodijoonestik. Linnud tõusid nendelt lendu nagu laulud. Maastk oli vaikne.
  
  
• õpetaja Pohlmann: „Ma ei saanud teile midagi ütelda. Aga ma ei tahtnud anda teile ka ühtegi nendest paljudest vastustest, mis ei ole muud kui ettekäänded. Neid on palju. Kõik nad on siledad ja veenvad ja kõik nad põiklevad tõe eest kõrvale.”
  
  
• Graeber Elisabethile: „Sina ei värise. Elu sinus väriseb. Sel pole midagi pistmist julgusega. Julge oled siis, kui sa ennast kaitsta saad. Kõik muu on edevus. Meie elutahe on mõistlikum, kui me ise!”
  
  
• Graeberist: Kuupaiste, õrnus ja elava lihtne õnn. Kõik see oli juba päral. See peitus tema vere unises ringes, mõtte rahulikus ükskõiksuses ja aeglases hingamises, mis väsinud tuulena temast läbi hoovas.
  
  
• Kerge on hukka mõista ja julge olla, kui sul midagi ei ole. Kui sul aga midagi on, muutub maailm teiseks. See teeb elu kergemaks ja raskemaks ja mõnikord peaaegu talumatuks. See on ikkagi veel julgus, kuid avaldub teisiti, ja tal on hoopis teine nimi ning õigupoolest algabki ta alles sealt.”
  
  
• Graeber kuulis, kuidas keegi ta kõrval karjus:”Sead! Sead! Neetud sead!” ja ta vaatas tardunud silmil taeva poole ning heitis siis pilgu enda ümber ja märkas, et ta ise oli see, kes karjus.
  
  
• Pohlmann: Unelmaid pole vaja päästa. Unelmad kujunevad uuesti.
  
  
• Graeber: Ta peab seda küsima ning mina pean vastama, ning ma tahaksin, et see oleks juba möödas. Ma pole enam täiesti siin, aga see, mis minust siin on, sel poleks nagu nahka, ning ometi ei saa seda tõeliselt vigastada. Ent see on veel tundlikum kui lahtine haav.
  
  
• Elisabeth: „ Me teame ka liiga palju unustamisest. Püüame ka seda unustada.”
  
  
• Elisabeth:”Öösel oled see, kes sa õigupoolest olema peaksid; mitte see, milleks sa oled muutunud.”
  
  
• Aeg oli seisma jäänud. Ka see oli puruks lastud.
  

James Krüss "Timm Thaler ehk müüdud naer"

Kahtlemata minu lemmik lasteraamat. Sügavamõtteline, kuid samas lihtne lugeda. Ma ei liigitakski seda tegelikult lasteraamatute sekka, sest, kui ma seda lapsena lugesin, jäi nii palju arusaamatuks. Siis nägin ma maailma hoopis teisest vaatevinklist ja see mõjutas väga palju selle teose põhimõtet ja mõju minu jaoks.

Lugu siis poisist, kes müüs rikkuse nimel oma naeru.

• „Naerukahurikesed on ainsad kahurid, mida ma hindan, Timm! Ainult ära lase oma kogupauke just tunni ajal.“
  
  
• Ta harjus näitama tõsist nägu. Ja see on küll kõige halvem, mis ühe lapsega võib juhtuda.
  
  
• Timm ei usaldanud teda enam. Ja ka see on ühele lapsele väga halb.
  
  
• Tal olid plaanid, mis tuli ellu viia. Ja need plaanid tegid poisi tugevaks.
  
  
• Timm oli koos oma naeruga kaotanud veel midagi – oma puhtsüdamlikkuse ja usalduse maailma ning inimeste vastu. Ja see oli halb.
  
  
• Teach me laughter, save my soul.
  
  
• Kus inimene naerab, seal kaotab kurat oma võimu.
  
  
• Inimene vajab naeru nagu lill päikesepaistet. Kui peaks juhtuma, et naer sureb välja, siis muutuks inimkond loomaaiaks või inglite ühiskonnas – igavaks, tõsiseks ja väärikalt ükskõikseks.

Hermann Hesse "Stepihunt"

Üle pika aja üks raamat millest ma vaimustuses olen. Ja mitte selle pärast, et raamatu lugu oleks olnud eriline, vaid Hesse on eriline.
Raamat oli täis mõtisklusi, mis pärinesid just kui minu enese peast. Kuid oli palju ilusamini kirja pandud, kui mina seda suudaks. Kuid nendest mõtteteradest hõõgus elutarkust ja kogemusi, mida minul veel eriti pakkuda ei ole. Läbi kriitilise pilgu kujutas ta lootust, vastuolulisust ja inimese keerulist sisemaailma. ainus raamat, millest olen kirjutanud 4 lk häid kohti välja. Super!

• Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.
• Ilus on rahulolu, valutus, need talutavad, vimmas päevad, kus valu ja lõbu kumbki karjuda ei söanda, kus kõik ainult sosistavad ja kikivarvul käivad.
• Kui ma olen tükk aega olnud ilma naudingute või valudeta ja hinganud niinimetatud heade päevade leiget läilat talutavust, siis tunnen ma end oma lapsikus hinges niivõrd haledana ja armetuna, et ma roostetanud tänulikkuselüüra unise rahulolujumala rahulolevasse näkku virutan ja meelsamini ühe õige kuratliku valu põletamist kannatan, kui seda tervislikku toatemperatuuri. Minus põleb siis metsik tugevate tunnete ja sensatsiooni iha, raev selle summutatud, lameda, normeeritud ja steriliseeritud elu vastu ning märatsev himu midagi puruks peksta, näiteks mõnd kaubamaja või katedraali või iseennast, riskantsete lollustega hakkama saada, rebida paaril austatud ebajumalal parukad peast, muretseda mõnele mässulisele koolipoisile tagasi pilet Hamburgi, võrgutada mõni väike tüdruk ära või käänata mõnel kodanliku korra esindajal silmnägu kuklasse. Sest seda vihkan, jälestan ja nean ma siiski kõige kirglikumalt, seda kodanluse rahulolu, tervist, mugavlemist, seda turgutatud optimismi, seda keskpärase, normaalse, läbilõikelise tulusat ja tõhusat kultiveerimist.
• Noh, see oli möödas, see karikas oli tühjaks joodud ja teda ei täidetud mulle enam. Oli sellest kahju? Sellest ei olnud kahju. Millestki polnud kahju, mis oli möödas. Kahju oli nüüdsest ja tänasest, kõigist neist loendamatuist tundidest ja päevadest, mis mul kaduma läksid, mida ma ainult kannatasin, mis ei toonud ei kingitusi ega vapustusi. Aga jumalale tänu, oli ka erandeid, vahel harva oli ka teistsuguseid tunde, need tõid vapustusi, tõid kingitusi, kiskusid müüre maha ja juhtisid mind eksinut tagasi maailma elava südame juurde.
• Ühel ööl juhtus, et ma hakkasin ärgates värsse üles ütlema, liiga ilusaid ja liiga kummalisi värsse, et oleks võinud mõeldagi nende kirjapanekule. Värsse, mida ma hommikul enam ei mäletanud, kuid mis olid minus peidus nagu raske pähklituum vanas, pragulises koores.
• Huumor jääb alati mingil moel kodanlikuks, kuigi ehtne kodanlane on võimetu teda mõistma.
• Elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda, nagu polekski see loobumine – kõiki neid kõrge elutarkuse armastatud ja sageli formuleeritud nõudeid on võimeline täitma üksnes huumor.
• Aga see polnud teadmine ega mõistmine, mida ma püüdsin, mida ma meeleheitlikult ihkasin, vaid elamus, otsus, tõuge ja äralend.
• Aga kui sul on oma lõbu jaoks teiste inimeste luba vaja, siis oled sa tõesti õnnetu mehike!
• Kas siis ideaalid on kättesaamiseks? Kas meie, inimesed, elame siis selleks, et surma ära kaotada? Ei, me elame selleks, et teda karta ja siis jälle armastada, ja just tänu temale hõõgub see elupisku mõnikord veidi aega nii kaunilt.
• Mu elu oli olnud vaevarikas, eksirajaline ja õnnetu, ta viis loobumisele ja eitusele, ta oli kibe kogu inimsaatuse soolast, kuid ta oli olnud rikas, uhke ja rikas, veel viletsuseski kuninglik. See hävinguni jäänud jupike teed võis ka tervenisti armetul kombel raisatud saada, kuid selle tuum oli õilis, tal oli nägu ja tõuõilsust, siin polnud mängus pennid, mäng käis tähtedele.
• Paljud pühakud olid alguses suured patused, ka patt võib olla tee pühadusele, patt ja pahe.
• Noh, ja igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta.
• Iga hetk võib jälle paar hirvesokukest kohale joosta, ja neid filosoofiaga ei tapa, rauas peavad ikkagi kuulid olema.
• „Ah poisil hale meel, ja kibe on keel ja kiheleb neel? Ah kardad lugejaid, neid pugejaid, su teoste neelajaid, ka trükkikeelajaid ja äratrükkijaid ja tüllitükkijaid ja pealetükkijaid? No on aga mure! Naera, et sure! Oh sind lõdipüksi – nii õnnetu ja üksi, et tee või püksi! Oh sind paljast ja haljast ja trükinäljast, ei saa aru naljast! Nii kipakas, nii napakas, nii takerdand, nii tokerdand, nii nikastand, nii nokastand! Jumal aita, kurat sind maita juba ei paita: kas tahad või ei taha, küll ta pargib su naha selle eest, et sa kõik vihud teiste pealt maha!“
• Ka kasinalt andekas saab küpseks, kui ta läbi paari aastasaja on tormanud.
• Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!
• Huumor on alati võllahuumor ja vajadusel õpitegi te seda võlla all.
• Te peate elama ja te peate naerma õppima. Peate õppima kuulama elu neetud raadiomuusikat, peate austama vaimu selle taga, peate õppima naerma selles oleva kila-kola üle! Ja kõik, rohkem teilt ei nõuta!