Laupäev, 5. märts 2011

Erich Maria Remarque "Aeg antud elada, aeg antud surra"

Sõda, armastus, unelmad, surm, hetke õnn...
Ma arvan, et tsitaadid räägivad juba enda eest...

  • Sauer: „Aasta eest pissisin veel kõrges kaares. Rangelt, sõjakalt, nagu kord ja kohus. Tundsin end hästi. Esmaklassiline lobi! Iga päev liikusime edasi nii ja nii mitu kilomeetrit! Arvasin, et peatselt olen jälle kodus. Nüüd pissin nagu eraisik, nukralt ja ilma lustita.”

  • Rääkimine oli asjatu ja ohtlik. Ja too seletamatu , mis käratult ja pikkamisi pärale oli jõudnud, oli liiga suur, liiga ebamäärane ja pealegi sünge. Rääkida võib teenistusest, söögist ja külmast. Tollest seletamatust ja surnutest ei räägita.

  • Telegraafitraadid saatsid rongi. Nad kiikusid üles ja alla – justkui helitu meloodia lõputu noodijoonestik. Linnud tõusid nendelt lendu nagu laulud. Maastk oli vaikne.

  • õpetaja Pohlmann: „Ma ei saanud teile midagi ütelda. Aga ma ei tahtnud anda teile ka ühtegi nendest paljudest vastustest, mis ei ole muud kui ettekäänded. Neid on palju. Kõik nad on siledad ja veenvad ja kõik nad põiklevad tõe eest kõrvale.”

  • Graeber Elisabethile: „Sina ei värise. Elu sinus väriseb. Sel pole midagi pistmist julgusega. Julge oled siis, kui sa ennast kaitsta saad. Kõik muu on edevus. Meie elutahe on mõistlikum, kui me ise!”

  • Graeberist: Kuupaiste, õrnus ja elava lihtne õnn. Kõik see oli juba päral. See peitus tema vere unises ringes, mõtte rahulikus ükskõiksuses ja aeglases hingamises, mis väsinud tuulena temast läbi hoovas.

  • Kerge on hukka mõista ja julge olla, kui sul midagi ei ole. Kui sul aga midagi on, muutub maailm teiseks. See teeb elu kergemaks ja raskemaks ja mõnikord peaaegu talumatuks. See on ikkagi veel julgus, kuid avaldub teisiti, ja tal on hoopis teine nimi ning õigupoolest algabki ta alles sealt.”

  • Graeber kuulis, kuidas keegi ta kõrval karjus:”Sead! Sead! Neetud sead!” ja ta vaatas tardunud silmil taeva poole ning heitis siis pilgu enda ümber ja märkas, et ta ise oli see, kes karjus.

  • Pohlmann: Unelmaid pole vaja päästa. Unelmad kujunevad uuesti.

  • Graeber: Ta peab seda küsima ning mina pean vastama, ning ma tahaksin, et see oleks juba möödas. Ma pole enam täiesti siin, aga see, mis minust siin on, sel poleks nagu nahka, ning ometi ei saa seda tõeliselt vigastada. Ent see on veel tundlikum kui lahtine haav.

  • Elisabeth: „ Me teame ka liiga palju unustamisest. Püüame ka seda unustada.”

  • Elisabeth:”Öösel oled see, kes sa õigupoolest olema peaksid; mitte see, milleks sa oled muutunud.”

  • Aeg oli seisma jäänud. Ka see oli puruks lastud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar