Erich Maria Remarque "Aeg antud elada, aeg antud surra"

Sõda, armastus, unelmad, surm, hetke õnn...
Ma arvan, et tsitaadid räägivad juba enda eest...

• Sauer: „Aasta eest pissisin veel kõrges kaares. Rangelt, sõjakalt, nagu kord ja kohus. Tundsin end hästi. Esmaklassiline lobi! Iga päev liikusime edasi nii ja nii mitu kilomeetrit! Arvasin, et peatselt olen jälle kodus. Nüüd pissin nagu eraisik, nukralt ja ilma lustita.”
  
  
• Rääkimine oli asjatu ja ohtlik. Ja too seletamatu , mis käratult ja pikkamisi pärale oli jõudnud, oli liiga suur, liiga ebamäärane ja pealegi sünge. Rääkida võib teenistusest, söögist ja külmast. Tollest seletamatust ja surnutest ei räägita.
  
  
• Telegraafitraadid saatsid rongi. Nad kiikusid üles ja alla – justkui helitu meloodia lõputu noodijoonestik. Linnud tõusid nendelt lendu nagu laulud. Maastk oli vaikne.
  
  
• õpetaja Pohlmann: „Ma ei saanud teile midagi ütelda. Aga ma ei tahtnud anda teile ka ühtegi nendest paljudest vastustest, mis ei ole muud kui ettekäänded. Neid on palju. Kõik nad on siledad ja veenvad ja kõik nad põiklevad tõe eest kõrvale.”
  
  
• Graeber Elisabethile: „Sina ei värise. Elu sinus väriseb. Sel pole midagi pistmist julgusega. Julge oled siis, kui sa ennast kaitsta saad. Kõik muu on edevus. Meie elutahe on mõistlikum, kui me ise!”
  
  
• Graeberist: Kuupaiste, õrnus ja elava lihtne õnn. Kõik see oli juba päral. See peitus tema vere unises ringes, mõtte rahulikus ükskõiksuses ja aeglases hingamises, mis väsinud tuulena temast läbi hoovas.
  
  
• Kerge on hukka mõista ja julge olla, kui sul midagi ei ole. Kui sul aga midagi on, muutub maailm teiseks. See teeb elu kergemaks ja raskemaks ja mõnikord peaaegu talumatuks. See on ikkagi veel julgus, kuid avaldub teisiti, ja tal on hoopis teine nimi ning õigupoolest algabki ta alles sealt.”
  
  
• Graeber kuulis, kuidas keegi ta kõrval karjus:”Sead! Sead! Neetud sead!” ja ta vaatas tardunud silmil taeva poole ning heitis siis pilgu enda ümber ja märkas, et ta ise oli see, kes karjus.
  
  
• Pohlmann: Unelmaid pole vaja päästa. Unelmad kujunevad uuesti.
  
  
• Graeber: Ta peab seda küsima ning mina pean vastama, ning ma tahaksin, et see oleks juba möödas. Ma pole enam täiesti siin, aga see, mis minust siin on, sel poleks nagu nahka, ning ometi ei saa seda tõeliselt vigastada. Ent see on veel tundlikum kui lahtine haav.
  
  
• Elisabeth: „ Me teame ka liiga palju unustamisest. Püüame ka seda unustada.”
  
  
• Elisabeth:”Öösel oled see, kes sa õigupoolest olema peaksid; mitte see, milleks sa oled muutunud.”
  
  
• Aeg oli seisma jäänud. Ka see oli puruks lastud.
  

James Krüss "Timm Thaler ehk müüdud naer"

Kahtlemata minu lemmik lasteraamat. Sügavamõtteline, kuid samas lihtne lugeda. Ma ei liigitakski seda tegelikult lasteraamatute sekka, sest, kui ma seda lapsena lugesin, jäi nii palju arusaamatuks. Siis nägin ma maailma hoopis teisest vaatevinklist ja see mõjutas väga palju selle teose põhimõtet ja mõju minu jaoks.

Lugu siis poisist, kes müüs rikkuse nimel oma naeru.

• „Naerukahurikesed on ainsad kahurid, mida ma hindan, Timm! Ainult ära lase oma kogupauke just tunni ajal.“
  
  
• Ta harjus näitama tõsist nägu. Ja see on küll kõige halvem, mis ühe lapsega võib juhtuda.
  
  
• Timm ei usaldanud teda enam. Ja ka see on ühele lapsele väga halb.
  
  
• Tal olid plaanid, mis tuli ellu viia. Ja need plaanid tegid poisi tugevaks.
  
  
• Timm oli koos oma naeruga kaotanud veel midagi – oma puhtsüdamlikkuse ja usalduse maailma ning inimeste vastu. Ja see oli halb.
  
  
• Teach me laughter, save my soul.
  
  
• Kus inimene naerab, seal kaotab kurat oma võimu.
  
  
• Inimene vajab naeru nagu lill päikesepaistet. Kui peaks juhtuma, et naer sureb välja, siis muutuks inimkond loomaaiaks või inglite ühiskonnas – igavaks, tõsiseks ja väärikalt ükskõikseks.

Hermann Hesse "Stepihunt"

Üle pika aja üks raamat millest ma vaimustuses olen. Ja mitte selle pärast, et raamatu lugu oleks olnud eriline, vaid Hesse on eriline.
Raamat oli täis mõtisklusi, mis pärinesid just kui minu enese peast. Kuid oli palju ilusamini kirja pandud, kui mina seda suudaks. Kuid nendest mõtteteradest hõõgus elutarkust ja kogemusi, mida minul veel eriti pakkuda ei ole. Läbi kriitilise pilgu kujutas ta lootust, vastuolulisust ja inimese keerulist sisemaailma. ainus raamat, millest olen kirjutanud 4 lk häid kohti välja. Super!

• Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.
• Ilus on rahulolu, valutus, need talutavad, vimmas päevad, kus valu ja lõbu kumbki karjuda ei söanda, kus kõik ainult sosistavad ja kikivarvul käivad.
• Kui ma olen tükk aega olnud ilma naudingute või valudeta ja hinganud niinimetatud heade päevade leiget läilat talutavust, siis tunnen ma end oma lapsikus hinges niivõrd haledana ja armetuna, et ma roostetanud tänulikkuselüüra unise rahulolujumala rahulolevasse näkku virutan ja meelsamini ühe õige kuratliku valu põletamist kannatan, kui seda tervislikku toatemperatuuri. Minus põleb siis metsik tugevate tunnete ja sensatsiooni iha, raev selle summutatud, lameda, normeeritud ja steriliseeritud elu vastu ning märatsev himu midagi puruks peksta, näiteks mõnd kaubamaja või katedraali või iseennast, riskantsete lollustega hakkama saada, rebida paaril austatud ebajumalal parukad peast, muretseda mõnele mässulisele koolipoisile tagasi pilet Hamburgi, võrgutada mõni väike tüdruk ära või käänata mõnel kodanliku korra esindajal silmnägu kuklasse. Sest seda vihkan, jälestan ja nean ma siiski kõige kirglikumalt, seda kodanluse rahulolu, tervist, mugavlemist, seda turgutatud optimismi, seda keskpärase, normaalse, läbilõikelise tulusat ja tõhusat kultiveerimist.
• Noh, see oli möödas, see karikas oli tühjaks joodud ja teda ei täidetud mulle enam. Oli sellest kahju? Sellest ei olnud kahju. Millestki polnud kahju, mis oli möödas. Kahju oli nüüdsest ja tänasest, kõigist neist loendamatuist tundidest ja päevadest, mis mul kaduma läksid, mida ma ainult kannatasin, mis ei toonud ei kingitusi ega vapustusi. Aga jumalale tänu, oli ka erandeid, vahel harva oli ka teistsuguseid tunde, need tõid vapustusi, tõid kingitusi, kiskusid müüre maha ja juhtisid mind eksinut tagasi maailma elava südame juurde.
• Ühel ööl juhtus, et ma hakkasin ärgates värsse üles ütlema, liiga ilusaid ja liiga kummalisi värsse, et oleks võinud mõeldagi nende kirjapanekule. Värsse, mida ma hommikul enam ei mäletanud, kuid mis olid minus peidus nagu raske pähklituum vanas, pragulises koores.
• Huumor jääb alati mingil moel kodanlikuks, kuigi ehtne kodanlane on võimetu teda mõistma.
• Elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda, nagu polekski see loobumine – kõiki neid kõrge elutarkuse armastatud ja sageli formuleeritud nõudeid on võimeline täitma üksnes huumor.
• Aga see polnud teadmine ega mõistmine, mida ma püüdsin, mida ma meeleheitlikult ihkasin, vaid elamus, otsus, tõuge ja äralend.
• Aga kui sul on oma lõbu jaoks teiste inimeste luba vaja, siis oled sa tõesti õnnetu mehike!
• Kas siis ideaalid on kättesaamiseks? Kas meie, inimesed, elame siis selleks, et surma ära kaotada? Ei, me elame selleks, et teda karta ja siis jälle armastada, ja just tänu temale hõõgub see elupisku mõnikord veidi aega nii kaunilt.
• Mu elu oli olnud vaevarikas, eksirajaline ja õnnetu, ta viis loobumisele ja eitusele, ta oli kibe kogu inimsaatuse soolast, kuid ta oli olnud rikas, uhke ja rikas, veel viletsuseski kuninglik. See hävinguni jäänud jupike teed võis ka tervenisti armetul kombel raisatud saada, kuid selle tuum oli õilis, tal oli nägu ja tõuõilsust, siin polnud mängus pennid, mäng käis tähtedele.
• Paljud pühakud olid alguses suured patused, ka patt võib olla tee pühadusele, patt ja pahe.
• Noh, ja igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta.
• Iga hetk võib jälle paar hirvesokukest kohale joosta, ja neid filosoofiaga ei tapa, rauas peavad ikkagi kuulid olema.
• „Ah poisil hale meel, ja kibe on keel ja kiheleb neel? Ah kardad lugejaid, neid pugejaid, su teoste neelajaid, ka trükkikeelajaid ja äratrükkijaid ja tüllitükkijaid ja pealetükkijaid? No on aga mure! Naera, et sure! Oh sind lõdipüksi – nii õnnetu ja üksi, et tee või püksi! Oh sind paljast ja haljast ja trükinäljast, ei saa aru naljast! Nii kipakas, nii napakas, nii takerdand, nii tokerdand, nii nikastand, nii nokastand! Jumal aita, kurat sind maita juba ei paita: kas tahad või ei taha, küll ta pargib su naha selle eest, et sa kõik vihud teiste pealt maha!“
• Ka kasinalt andekas saab küpseks, kui ta läbi paari aastasaja on tormanud.
• Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!
• Huumor on alati võllahuumor ja vajadusel õpitegi te seda võlla all.
• Te peate elama ja te peate naerma õppima. Peate õppima kuulama elu neetud raadiomuusikat, peate austama vaimu selle taga, peate õppima naerma selles oleva kila-kola üle! Ja kõik, rohkem teilt ei nõuta!

Strange Fruit

Southern trees bear strange fruit,

Blood on the leaves and blood at the root,

Black body swinging in the Southern breeze,

Strange fruit hanging from the poplar trees.

Pastoral scene of the gallant South,

The bulging eyes and the twisted mouth,

Scent of magnolia sweet and fresh,

Then the sudden smell of burning flesh!

Here is fruit for the crows to pluck,

For the rain to gather, for the wind to suck,

For the sun to rot, for the trees to drop,

Here is a strange and bitter crop.

by Abel Meeropol (Lewis Allan)

Inspireeritud mustanahaliste karmist kohtlemisest ja omakohtust USA-s. Arvatavasti sai autor ajendi sellest, kui ta nägi Lawrence Butleri tehtud fotot situatsioonist, kus valged ameeriklased olid omakohtuga kaks mustanahalist meest tapnud ja puu otsa riputanud. 1936 Avaldas ta luuletus The New York Teachers-is, hiljem seadis teosele saateks ka muusika. Laulu laulis kuulsaks Billy Holiday.

Cover

Nursery rhymes

A Man of Words and not of Deeds

A man of words and not of deeds
Is like a garden full of weeds
And when the weeds begin to grow
It's like a garden full of snow
And when the snow begins to fall
It's like a bird upon the wall
And when the bird away does fly
It's like an eagle in the sky
And when the sky begins to roar
It's like a lion at the door
And when the door begins to crack
It's like a stick across your back
And when your back begins to smart
It's like a penknife in your heart
And when your heart begins to bleed
You're dead, and dead, and dead indeed.

If all the Seas were one Sea

If all the seas were one sea,
What a great sea that would be!
If all the trees were one tree,
What a great tree that would be!

If all the axes were one axe,
What a great axe that would be!
If all the men were one man,
What a great man he would be!

And if the great man took the great axe,
And cut down the great tree,
And let it fall into the great sea,
What a great splash-splash that would be!

www.rhymes.org.uk

Erich Maria Remarque "Läänerindel muutusteta"

Remarque'l on imepärane omadus seletada seda seletamatut. Ta räägib surmast, just kui teaks ta sellest rohkem, kui keegi teine. Ta räägib elust ja sellest, milline õnn on olla elus. Isegi, kui sinult on võetud kõik ja sul ei tundu olevat tulevikku. Kui elus oled, pole veel midagi kadunud. Remarque kirjeldab hirmuäratava täpsusega olukordi, mida muidu kuidagi ette ei suudaks kujutada. Ta kirjeldab olukordi, mis tunduvad oma õuduses võimatud, kuid siiski olid kellegi jaoks igapäevaelu.

• Üksluiselt pendeldavad autod, ühetooniliselt kõlavad hõiked, üksluiselt niriseb vihm. Ta niriseb meie peadele ja eespool autokastis lamavate surnute peadele, väikese nekruti haavatud kehale, mille haav on liiga suur ta puusale, see niriseb Kemmerichi kalmule, see niriseb meie südametele.
  
  
• Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme sõdureid jooksmas, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor (kapralile vastav auaste mõnes armees) roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab järel oma purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota: me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus oma hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud.
  
  
• Olen üpris rahulik. Järgnegu kuud ja aastad, nad ei võta minult midagi enam, neil ei ole minult enam midagi võtta. Ma olen nii üksi ja nii ilma ootuseta, et ma neile hirmuta vastu võin vaadata. Elu, mis mind läbi nende aastate kandis, on veel minu kätes ja silmes. Kas ma temast jagu olen saanud, seda ma ei tea. Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tahtku see, mis minus ”Mina” ütleb, seda või mitte.
  
  
• Leer oigab ja toetub kätele; ta jookseb kiiresti verest tühjaks, keegi ei saa teda aidata. Justkui tühjaksjooksnud voolik vajub ta paari minuti pärast kokku. Mis on tal sellest nüüd kasu, et ta koolis hea matemaatik oli!

Kuidas ma saangi seda mitte armastada?!.. nüüd loen juba inglise ja eesti keelset paralleelselt...


http://www.questia.com/read/77260968?title=All%20Quiet%20on%20the%20Western%20Front

Erich Maria Remarque - "Taeval ei ole soosikuid"

Remarque kirjutab kadestamisväärselt kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt sellistest asjadest, millest ei osata tavaliselt kirjutada.
Näiteks surmast. Iga tema teos keerleb selle müstilise ümber. Mida me õieti surmast teame? Vaid seda, et ta tuleb tihti siis, kui seda kõige vähem oodata oskame ja viisil mida ei ole suutnud keegi ette näha. Aga kellelgi ei ole tema eest pääsu.
Remarque'i teosed õhkavad salapära nagu ta teaks sellest palju rohkem, kui keegi teine. Ta suudab läbi oma teoste panna väärtustama pisiasju ja hetki ning rebima välja sellest, mis ei lähe meile tegelikult korda. Surmast rääkimine paneb aga elu väärtustama.
________

"Taeval ei ole soosikuid" jutustab parandamatult haigest neiust, kes lahkus sanatooriumist, et veel veidigi elu näha ja keskikka jõudvast võidusõitjast, kes riskib pidevalt oma eluga. Neid seob surma vari, mis kunagi nende peade kohalt ei lahku. Peagi lisandub sellele armastus, mis on truu, kuid ei tunne armukadedust, sest neil lihtsalt pole selleks piisavalt aega...


• Kaastunne on halb reisikaaslane --- ning veelgi halvem sõidusiht.
• Ja mis on ometi pikk elu? See on pikk minevik. Tulevik aga küünib üksnes järgmise hingetõmbeni.
• Joomine on nakkav haigus.
• Abitus on naiste ohtlikem relv – sest tegelikult ei ole ükski naine abitu.
• Mida nimetab ta kalgiks? Peab see paika? Võib-olla mul pole lihtsalt aega malbeks pettuseks, mis riputab heade maneeride kassikulda ebameeldiva tõe üle ja mida siis taktitundeks nimetatakse.
• „Ma räägin, et ma sind armastan, nagu peaksid sa selle eest tänaulik olema – aga ma ei mõtle seda nõnda. Ma väljendan ennast lihtsalt primitiivselt, kuna olukord on minu jaoks nii uudne.“
„Sa ei väljenda end primitiivselt.“
„Iga mees teeb seda, kui ta ei valeta.“
• Täiskuuga kipub inimene hõlpsasti lendu tõusma. Ja unistustel pole ka raskustungi.
• „Kas te ei taha midagi omada?“
„Ma tahan liiga paljut. Sellepärast parem mitte midagi. See teeb peaaegu sama välja.“
• Kergemeelsus ei ole julgus.
• Kui üksik oli tegelikult inimene, kui ta kesk elu rõõmsat juubeldamist sellesama eest heitles, ja kuidas kõik ümbritsev painajalikuks viirastuseks muutus, kui sul tuli võidelda viimase hingetõmbe pärast.
• Õhupalliga võis küll lennata, kuni ta kandis –- ent maju tema külge riputada ei saanud. Ja kui ta alla kukkus, jäi järele vaid narts kortsus riiet, mitte enam õhupall.
• „Ma ei ole vaikne. Ma üksnes ei räägi.“
• Kindlas kohas elada tahta tähendab ka seal surra tahta.

• Oskus õigel ajal lõpetada on üks maailma suurimaid kunste.